Panen võrgustiku ISE kokku

DISCLAIMER: hakkab peale normaalselt, aga keerab rongi peale ära. 

Olgu, see teema tuleb uksest ja aknast (loe: Ritsiku juurest, seal kommentaarides tekkis, ja Marca juurest ka, lugesin täna hommikul kohvi kõrvale), üritan siis kuhugi oma vaatenurgaga jõuda. Ma juba ette näen, et kuna mul on tegelikult inimese suhete osas lähikogukonnaga kaks vastandlikku seisukohta, pean kuidagi kaval olema, et nad mõlemad sõnadesse panna ja kuidagi oma elufilosoofia ära ikkagi kirjeldada.

See võrgustiku asi (jaa, ma lingin iseenast pidevalt, mitte mingeid teaduslikke artikleid) on miski, millesse üleni usun. Inimkari moodustab võrgustikke, see on hea, nii peabki. Ei ole vaja ise kõike suuta, kõike teha, kõike olla, teistele toetuda on normaalne ning ilus.
Ja samas, ja samas selle võrgustiku-värgi negatiivne külg on, et teistel on pidevalt mingit ütlemist teemal, kas sa elad nende jaoks normaalselt, õigesti, klapid nende maailmaga, neil on seisukoht, kas nii on hästi või mitte.

Seda ma ei taha võtta =)

Tahan ise oma võrgustiku kokku panna, määrata, keda sinna valin, keda mitte, ning hoolida ainult nende arvamusest, kelle ise olen oma võrgustikku kuuluvaks lugenud, keda pean piisavalt targaks, et nende arvamusest hoolida. Ülejäänutelt ootan peamiselt, et nad mind rahule jätaksid. Ela ise ja lase teistel elada. Oma parimat elu elavad nagunii kõik, tegutsevad oma parimal viisil, nii hästi, kui suudavad.
Mina ka.
Ja ma ei arva sugugi, et kui ma mingite inimestega ühes majas elan (naabrid), annab see kuidagi neile või mulle osalusõiguse üksteise võrgustikes. Ei. Isegi see, kui ma mingi inimesega koos ühes kodus elan ja teda kallimaks pean, annab mulle temaga koos eksisteerimise õigused täpselt piirides "ela ise ja lase teistel elada" ehk kuni mind konkreetselt ei sega elamast miski, mida ta teeb, tehku!
Aitan teda, kui ta abi küsib, kui tema käitumine hakkab mind segama, pakun ise mingeid kergendusi välja, ent kui ei sega, mul on ainult heameel sellest, et ta teeb, mida ise tahab!

Hea. Meel.

Nii, ja nüüd on mul sisemine segadus, sest mina olin funktsionaalne rongini välja, küll kurtsin vasakule ja paremale, ent ega ma midagi sellist ju teinud, et see teisi elamast segaks?
Noh, ja siis oli rong, mis küll segas paljusid. MisMÕTTES ma siis niimoodi, protest ja viha pärast!
Oot, mõtlen.

Ma ütlesin.
Ja ütlesin. Ja ütlesin. Ja ütlesin. "Mul on halb!"
Kui kedagi väga ei huvitanud, siis võtsin selle endasse, et ei huvitagi, Kuni lihast masin teeb, mis ette on nähtud, ongi järelikult teistele kõik hästi.
Kurat, mul hakkab praegu hale endast =)
Põhimõtteliselt täitsin kõik rollid ära, mis mul võrgustikus olid, mis siis, et olin üleni haige, ja sain tagasisideks seda, et võinuks ikka paremini täita, olla parem ema, olla parem tudeng, olla korralikum, kirjutada paremini. Keegi ei võtnud mul ümbert kinni ja ei imestanud, et krt, nii tubli! Kuule, ära ole nii tubli, me armastame sind nagunii ka siis, kui sa ei tee miljonit asja!

Just. Ma ütlesin, et mul on halb, aga kuna see ei seganud kedagi elamast, järeldasin, et olen või ei ole, kuni keegi mu funktsioonid ära täidab - ja keegi täidab, ma teadsin ja tean - ongi ebaoluline, kas mina neid täidan.
Ja läks nagu läks.
Ikka väga veider on, et elus olen. Phmt lotovõit - või keeras maailm ennast nii, et ellu jäin ning aju suht tagasi kasvatada saan.

Selgelt see teema elab mul sees =) Ärge võtke isiklikult, sõbrad, ma tean, et teil on takkajärgi halb. Ma tean. Lihtsalt mul oli asja käigus nii halb, et enam ei hoolinud teistest. Vihastan ikka veel jubedalt, kui keegi ütleb: "Aga miks sa siis teiste peale ei mõelnud?!"
Sest. Ma. Teadsin. Et. Keegi. Mu. Funktsioonid. Ikka. Ära. Täidab.

Aga tõsi on, et kui nt naaber oleks tulnud mind paitama lambist, oleks mu reaktsioon "WTF?! Appi!" Sest tegelikult ei ole naabrid osa mu võrgustikust. Mul on sõbrad ja sõbra-tuttava vahelised armastused, neist piisab täiesti. Ma ei taha mingeid naabreid oma kogukonda!