Eelsuvi II

Haa, nüüd on mul pildid ka. Sealt midagi välja valida on raske, sest kuramuse ilusaid on nii umbes 40, aga no võtan mingid.

Hommik oli nagu hommik ikka seal imelises majas. Tütre onu naine (õudselt keerulised ikka need sugulussuhted!) oli ikka veel erutatud sellest, et sai eelmisel päeval endale elu esimesed töötunked ning demonstreeris neid õhinal. Kirjeldas, kuidas ta oli külapoes käimiseks nad natuke sopaseks teinud, et ikka ehe välja näha, mitte mingi vürhvel, ja tütre onu kirjeldas, kuidas ta tunkede pealt näeb laeval täiesti pingutuseta, kes on lihtsalt teiselt laevalt tulnud mehhaanik, aga kes praktikant, keda võib kõige nõmedamat tööd panna tegema kohe.

Aga kohvifiltrid olid otsas ning tuli juua kannukohvi.

Siis me käisime ja tõime Ruudu Läänelinnast ära, kuhu ta oli umbes ristdiagonaalis läbi Eesti sõitnud, ning loomulikult ma usaldasin oma aju valesti: oli meeles, et buss tuleb 11.55, aga ta helistas mulle 11.22, et on nüüd kohal, noh. Kuramuse bussi saabumisaeg oli hoopis 11.15!
Õnneks olime nagunii Läänelinnas, plaanis poes käia enne tema tulekut.
Käisime siis lihtsalt pärast.

Siis sõime-jõime kohvi natuke ja läksime.
Oot, ma panen ühe pildi lugemise vahelduseks.

Mere äärde, sest minu meelest on meri tore. (Ja järved toredad, jõed toredad, mets tore, igav liiv ja tühi väli tore, lumi tore, äike tore, päike tore - kui üritasin välja mõelda, milline loodus mulle meeldib, meeldis mulle kõik, ainult mõte, et ma kunagi ei näe enam ühtegi puud, näis võõrastav. Aga et paar puudeta aastat on vahepeal, tundub täiesti kombes.)
Ruudule kui sisemaa-tüdrukule oli meri "aaaa, nii lahe, KINDLASTI tahan!" ja niisiis läksimegi mere äärde.

Nojah, läksime. Mingil hetkel arvas Ruudu, et ta tahaks meres ka mingit pilti, aga see oli selline rand, kus suuri kive oli aint maal, meres polnud ühtegi. Aga oli see:

Ja muidugi oli umbes 5 kraadi sooja - ei, see polnud see päev vahepeal, mil soe oli - ja muidugi ma arvasin, et noh, ma võin ju sukkpüksid ära võtta ja sinna läbi vee ronida.
Sain oma aasta varaseima mereskäigu kohe umbes kaks kuud varasemaks.

Alles siis, kui välja tulin ja sukki-saapaid jälle jalga tõmbama asusin, hakkas rõvekülm. Enne oli selline - noh, külm, aga mitte põrutavalt. Et asja ikka eriti põnevaks teha, käib mul ju pea ringi, kivid vee all olid libedad ning mingil hetkel kaotasin tasakaalu ning summisin seda otsides meres kõvasti ringi, pritsisin end täis ning olin rõõmus, et vette pikali ei kukkunud.

Siis tegime veel pilte.

Ajasime vahepeal juttu ja siis tegime veel.

Aga see mereskäik oli kindlasti kõige ekstreemsem mu jaoks ning kui mõtlen, KUI väsinud ma lõpuks olin, ilmselt ka kõige kurnavam. Jõudsin juba poole peal sinnani, et hoidsin igal võimalikul ja võimatul juhul silmi kinni ning õhtul tuli veel koju tagasi ka sõita.
Tütarlapse onu viis meid ära bussipeatusse ja ütles midagi sellist, et no loodetavasti oli positiivne kogemus. Vastasin ausalt, et mulle on iga sealolek alati positiivne olnud.
"Mulle küll mitte," vastas mees. "Näiteks täna hommikul olid kohvifiltrid otsas! Ületamatu probleem!"

Sõitsime Pealinna poole ja ma lihtsalt hoidsin terve sõidu silmi kinni, raasugi magamata. Ning Vana-Pääsküla peatuses tuli mul see moment, kus lähed Statoili pissile ja siis ostad sealt kohvi ka, sest alternatiiv oleks rongi tulekuni lihtsalt kinnisilmi istuda.

Täiega hästi kulutatud euro ning 95 senti.

Ühe pildi panen lõpetuseks veel, sest me naersime end oimetuks seda juba fotokast vaadates - tekkis nii, et ma viskasin roogu õhku ja siis see tuli maa poole tagasi, sel ajal, kui mina tegin nägu, et ei tea midagi, täiesti juhuslikult jalutan langeva roo alt läbi.

Ma ei tea, mis see normaalne kokkuvõte nüüd oleks, aga Ruudu fb leht on siin.