Lihtsad valikud

Ei, mul peab ju midagi muud öelda olema, kui et vahel siiski saab kohvist kõrini ja joon hoopis teed, sest tahtsin pigem seda?
Kammaaan ..?

Ma ostsin maitsestatud rohelisi teesid, sest mulle tundusid need kuidagi paremad. Nimed olid ka ilusamad: suvine ja nagu jaapanis ja koidukuma ja mis kõik veel.
Kuni avastasin, et oi. Ma võin osta rohelist teed ja erinevaid taimeteesid ja siis ise segada - esiteks tuleb odavam, teiseks saan täpselt oma maitse järgi tuunida ja kolmandaks on ise teha lahe. Ilusa nime võib ka juurde mõelda.
Nüüd segangi teesegusid ise ja olen paksult rahul.

Ainus asi, mis rahulolu natuke tagasi tõmbab, on see, et ma ei joo nii palju teed, et teesegud ruttu otsa saaksid ja pean seega kaua ootama, et uut luua. Kuna raha sai otsa (Poeglapse trennireis võtab omajagu ja Ruudule ka maksin sel kuul) on mul järgmine kohv ka Löfbergs ja üldse mitte midagi edevamat.
Mis võiks mõne inimese panna mõtlema, et võiks rohkem teed juua, aga mitte mind. Tahan kohvi? Läheb, kohv saab tehtud ja joodud.

Nüüd, kus mul on rohkem raha, on nii kerge ära unustada, mismoodi elasin, kui üldse ei olnud.
Ma viisin oma Pealinnas-käigud miinimumini, sest lihtsalt polnud piletite jaoks raha. (Tollal olid piletid odavamad, näiteks euro kakskümmend üks ots.)
Kannatasin kohutavaid peavalusid ilma tabletita, sest mul ei olnud füüsiliselt seda raha, mida maksis pakk ibukat, kuskilt võtta. (Kui tuli, siis valuvaigisti oli miski, mille varud KOHE ära täiendasin.)
Venitasin tampoone kasutada viimase võimaluseni, sest uue paki jagu - jap - polnud raha olemas.
See seebi riivimine pesu pesemiseks, mille üle siin võrgupäevikus imestati, oli täiesti tavaline raha-otsas-tegevus.
Ja siis jõukamad sõbrad arvasid, et on täiesti normaalne saada kokku ja minna välja sööma. (Facepalm.) Kurat, ma ei saanud endale isegi tee ostmist hästi lubada! Headel päevadel täpselt tee ostmist saingi.

Olemasoleva toidu söögikordadeks arvestamine oli ka normaalsus. Pakk mune ei olnud iialgi "kui tahan keedu- või praemuna, teen". Kaks muna pannkoogitaignasse (üks hukkaläinud hapukoorelõpp ka eeldab, et pannkoogid on teema), kaks muna selle peale, mis makaronidest üle ning praadimisele läheb, neli muna šokolaadikoogi taignasse, sest muidugi tahaks vahel ka Midagi Head, ning kaks muna siis on selleks, et lähevad kasutusse siis, kui tahaks neid kuhugi lisada (milline soov tuli sageli, makaronid ülepraetuna kolme munaga olid näiteks märgatavalt paremad kui kahe munaga).

Eriti koomiline oli mu üritus inimeste vastu hea olla, sest nad ju kurtsid, et raha otsas, nii et ma ikka tegin külla minnes süüa kaasa, sest ma teadsin liiga hästi, mida see "raha otsas" tähendab - ainult et nüüd tagasi mõeldes saan aru, et minu "raha otsas" ja nende "raha otsas" olid oluliselt erinevad asjad. See ei olnud neile kuidagi normaalne, mismoodi mina elasin kõik päevad, kui mul polnud just seda "jai, raha tuli!" hetke, mis mul kaane pealt viskas ning vahel poes lausa magustoidukreeme osta lubas.

Oh, täna on tulemas see jõleda peavalu päev, mil mitte midagi teha ei saa vist - hommikul Poeglast äratades oli õrn-õrn peavalupoeg, võtsin ettenägelikult tablettigi, et ta suuremaks ei läheks - kuid praegu on juba märgatav valu ning pannes kohvile koort peale (veel üks vaestest aegadest pärit harjumus - ma loputan koorepaki alati kohviga läbi enne äraviskamist, sest natuke lisavalgendit kohvi peal on jee) hakkas kergelt ka iiveldama.

Ja paraku - mul on raha otsas ning alles veel 1 ibukas ja neli diklofenakki.
Või kui täpne olla, siis päris otsas ei ole, aga ära planeeritud piima ostmiseks ja rongipiletiks Poeglapsele,
Loodatavasti olemasolevatest tablettidest piisab, ema juures saab valuvaigistivaru täiendada ja sinna sõitmiseks on mul kuupilet.

Sa kannatad ära, sest muud võimalust pole.
Või noh: on. See ei ole mul ka mingi uus mõte, et kui sa just ei ole kinni seotud ning sundtoitmisel, on teine võimalus ikka veel, aga ma lubasin, et kümme aastat uuesti ei proovi ning ega ei taha ka ausalt öelda.
Lihtsalt see mõte, et kannatad ära, sest valikuvõimalused on sellised, mis oleks veel halvemad, on mulle jube tuttav.  See, et alati on valik ära surra, ei tundu mulle üldse võõristava mõttena. Nadja Savtšenko teab seda, mina tean seda. Pea ALATI on valik.

Lähen ilma provotseerimata, lihtsalt mõttest, tigedaks inimeste peale, kes ei saa aru, et kui ma tegin valiku ära surra, oligi see minu jaoks parem valik! Kaasa arvatud valu, mida põhjustan oma perele, kaasa arvatud kõik poolelijätmised ja jamad - kui see oli minu jaoks parem valik, siis mul pidi ikka päris rõve olla olema!
Kurat, kurat, kurat! Peavalu on täpselt nii palju kontrolli all, et saan veel suitsu teha selle vihastamise peale,

Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru, et kui ma tegin valiku teised õnnetuks teha, ja see oli ikkagi minu jaoks parem valik, oli mul järelikult endal kirjeldamatult halb!