Eelsuvi I

Arvutis kirjutamine on puhkamine. Ning olen nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud.
Nii. Väsinud.

Vaata, ma teadsin ettegi, et see väsitab. Ja ikkagi, ikkagi arvasin, kui juba väsitab, siis väga tagasi ei tasugi hoida, kui läks trumm, mingu ka pulgad, ma vahet ju nagunii ei tunne - välja arvatud, et tunnen küll.
Seal ikka on vahe, kas väga väsinud või veel kaks korda väsinum kui väga väsinud. Viimasel juhul hakkab näiteks pea valutama. Õudsest ringikäimisest rääkimata. Nagu mitte lihtsalt, aga õudsest.
Ma ei tunne (eitus, ei tunne) enam mitte ainult külma ja kuuma, vaid ka janu, nälga, pissihäda (avastan, kui vajadus on hädaline - õnneks oli Statoil sealsamas) ning ei suuda magama jääda. Olin parasjagu aeglase numbrite lugemisega 639 juures, kui juba äratama tuldi.
Ja ikkagi olen omajagu rahul endaga, sest pagan võtaks - muidugi väsitasin enda läbi ja läbi ära.
Aga tulid ka mõned nii eredad eredused, et ikka olid.

Söön ennast sundides (sa vajad seda, glükoosilaks elustab!) kohvi kõrvale piimašokolaadi ja räägin mõnest eredusest.
Teise päeva jätan selleks ajaks, kui mul pildid ka on, sest põhimõtteliselt käisin pilte tegemas.

Juba sinna minemise järel, kus on mu Tütarlapse pere teine pesa, olin risti-põiki väsinud ja kukkusin voodisse.
Mind viidi autoga. Huvitav, mis seisus ma oleksin olnud, bussiga minnes? Igatahes on Tütarlapsel väga meeldiv onu, kel täiesti sõitvad rattad all, ja seal nii lahe majapidamine, et ikka iga kord imestan, kuidas selline koht üldse olemas on.
Müstika.
Üldiselt on lahedad inimesed liiga vaesed, et sellist mõnusust võimaldada. Kel raha oleks, pole aga ses suunas lahedad. Need kanad, need kassid, need pardid, see koer, need traktorid, see sahver, need inimesed!
Köetud tubade ja ülimõnusate vooditega värk pealekauba.

Kella üheksa ajal külastasin kempsu, sõin ära õhtusöögi, mis parasjagu valmis sai, ning vaarusin sängi tagasi.
Sest olin nii väsinud, et lootsin magada.
Tühjagi. Mingi suve-eelne aeg on: minu ümber tiirutas, pinises ning ajuti ka maandus mu põsele või meelekohale kaks sääske. Nagu mida?! APRILLI ALGUSES?! Sain neist rahu alles sellega, et tõmbasin tolle tekkidest, mis kootud oli, üle pea. Siis sääsed enam ei kiusanud, suhteliselt ruttu kindlaks teinud, et sinna hästilõhnavasse paika ligi ei pääse - aga und ka ei tulnud.

Liiga väsinud, et enne südaööd uinuda.

Keerlesin roiult, kootud tekk üle pea, ja lõpuks loobusin.
Natuke enne keskööd, kui kõik normaalsed inimesed magama olid läinud, tõusin mina üles, tervitasin kasse ja tegin endale võileiva, mis koosnes leivast ja võist (väga paks kiht). Sõin selle ära ning sammusin öösärgi peale tõmmatud mantlis õue suitsule.

Üldse polnud külm. Vaikne, tuuletu ja vähimatki lõdisemist esile kutsumata, laius mu ümber kevadöö. Panin sigareti põlema ning süüvisin tähtedesse, mis rippusid mustas taevas nii madalal, et tõesti meenutasid väikesi heledaid valgusekilde ja üldse mitte kaugeid põlevaid gaasikerasid. Üks täht liikus aeglaselt, see oli lennukituli, ent üldiselt valitses rahu, pimedus ning õnn.

Suvel peaks ju veel soojem olema, mõtlesin eemalolevalt, aga siis tulid mulle sääsed meelde ja kõik tundus just piisavalt suvine, et uskuda: nii võikski!

Et ma olen selgelt õppinud mitte ootama, kuni toredad asjad ja nähtused enam toredad pole, tegin tähti imetledes suitsu ära, sees endale veel ühe väga paksu võiga võileiva, pesin hambad ning siis proovisin uuesti magamist.
Sedakorda õnnestunult.

Magasin peaaegu poole kümneni. Nii kaua enamasti välja ei venita, enne üheksat ikka üleval. Täiega lahe - aga üsna ere tõend sellest, kui kohutavalt väsinud ma olin.
Ja teine päev oli veel ees!