Hommik oli nagu hommik ikka seal imelises majas. Tütre onu naine (õudselt keerulised ikka need sugulussuhted!) oli ikka veel erutatud sellest, et sai eelmisel päeval endale elu esimesed töötunked ning demonstreeris neid õhinal. Kirjeldas, kuidas ta oli külapoes käimiseks nad natuke sopaseks teinud, et ikka ehe välja näha, mitte mingi vürhvel, ja tütre onu kirjeldas, kuidas ta tunkede pealt näeb laeval täiesti pingutuseta, kes on lihtsalt teiselt laevalt tulnud mehhaanik, aga kes praktikant, keda võib kõige nõmedamat tööd panna tegema kohe.
Aga kohvifiltrid olid otsas ning tuli juua kannukohvi.
Siis me käisime ja tõime Ruudu Läänelinnast ära, kuhu ta oli umbes ristdiagonaalis läbi Eesti sõitnud, ning loomulikult ma usaldasin oma aju valesti: oli meeles, et buss tuleb 11.55, aga ta helistas mulle 11.22, et on nüüd kohal, noh. Kuramuse bussi saabumisaeg oli hoopis 11.15!
Õnneks olime nagunii Läänelinnas, plaanis poes käia enne tema tulekut.
Käisime siis lihtsalt pärast.
Siis sõime-jõime kohvi natuke ja läksime.
Oot, ma panen ühe pildi lugemise vahelduseks.
Ruudule kui sisemaa-tüdrukule oli meri "aaaa, nii lahe, KINDLASTI tahan!" ja niisiis läksimegi mere äärde.
Sain oma aasta varaseima mereskäigu kohe umbes kaks kuud varasemaks.
Alles siis, kui välja tulin ja sukki-saapaid jälle jalga tõmbama asusin, hakkas rõvekülm. Enne oli selline - noh, külm, aga mitte põrutavalt. Et asja ikka eriti põnevaks teha, käib mul ju pea ringi, kivid vee all olid libedad ning mingil hetkel kaotasin tasakaalu ning summisin seda otsides meres kõvasti ringi, pritsisin end täis ning olin rõõmus, et vette pikali ei kukkunud.
Siis tegime veel pilte.
Ajasime vahepeal juttu ja siis tegime veel.
Aga see mereskäik oli kindlasti kõige ekstreemsem mu jaoks ning kui mõtlen, KUI väsinud ma lõpuks olin, ilmselt ka kõige kurnavam. Jõudsin juba poole peal sinnani, et hoidsin igal võimalikul ja võimatul juhul silmi kinni ning õhtul tuli veel koju tagasi ka sõita.
Tütarlapse onu viis meid ära bussipeatusse ja ütles midagi sellist, et no loodetavasti oli positiivne kogemus. Vastasin ausalt, et mulle on iga sealolek alati positiivne olnud.
"Mulle küll mitte," vastas mees. "Näiteks täna hommikul olid kohvifiltrid otsas! Ületamatu probleem!"
Sõitsime Pealinna poole ja ma lihtsalt hoidsin terve sõidu silmi kinni, raasugi magamata. Ning Vana-Pääsküla peatuses tuli mul see moment, kus lähed Statoili pissile ja siis ostad sealt kohvi ka, sest alternatiiv oleks rongi tulekuni lihtsalt kinnisilmi istuda.
Täiega hästi kulutatud euro ning 95 senti.
Ühe pildi panen lõpetuseks veel, sest me naersime end oimetuks seda juba fotokast vaadates - tekkis nii, et ma viskasin roogu õhku ja siis see tuli maa poole tagasi, sel ajal, kui mina tegin nägu, et ei tea midagi, täiesti juhuslikult jalutan langeva roo alt läbi.
Ma ei tea, mis see normaalne kokkuvõte nüüd oleks, aga Ruudu fb leht on siin.
Väga kihvt galerii on.
VastaKustutaNo fotograafil küll head silma ei paista olevat aga ega sina selles süüdi polegi
VastaKustutaMa ei tea, mulle küll meeldib.
VastaKustutaWOW!Kõikidel piltidel oled sa erakordselt kena, toredad poosid, erinevad näoilmed, naeratused ja ilusad juuksed. Minule meeldivad kõik pildid, aga sellest galeriist altpoolt komas pilt eriti. :)
VastaKustutaFotograaf on oma kunstis vaba ja silmajuttu midaiganes räägivad kadedad ja kibestunud inimesed.
Ometi ükskord olen sinuga TÄIESTI nõus.
VastaKustutaSee "ma ei tea" "ma ei tea, mulle küll meeldib" ees vaevas mu hinge pärast voodis, sest tegelikult tean. Mulle meeldib!