Hormooniori

Nädala ärkamislogi:
5.55.
6.55.
6.00.
5.04.
Homseks on planeeritud midagi 5:30 kandis.

Seni olen hommikute ebainimlikust varajusest hoolimata ära teinud kõik asjad, mida kool on mult küsinud (ja nende nimi on Leegion!), kõik kiired asjad, mida kirjastaja on mult küsinud ja kõik asjad, mida hädasti laste jaoks vaja on olnud. Pesu on pestud, nõud ka, iga päev tehakse sooja süüa ja kass on ka söönud + tema liivakast igaõhtuse koriluse mõjul puhas püsinud.

Elan nagu vikerkaare harjal: väsimuskaifi katkematu magus joobumus tuikab arterites ja luudes ning pea on täis lakkamatuid hiilgavaid ideid. Oleks ainult hetke ja jaksu neid üles tähendada ajaks, kui mõtete reaalsuseks tegemiseks ka mahti on!
Nii hea on olla. Nii kurnatud on olla.
Kolm eriti põnevat plogipostimõtet on ka, aga no... ei ole aega ega jõudu (vaimset)!

Kere korjab närviliselt vedelikku sisse.
Treenimiseks lihtsalt ei ole aega. Ega jõudu (vaimset).
Kuna aga nädala algul oli ilm esialgu erakordselt ilus, käisin palju jala (ja mitte paljajalu) selgest õuesolemise rõõmust. Siis läks ilm nii erakordselt jäledaks, nagu ta praegu on, ma olin sunnitud palju jala (ja õnneks mitte paljajalu) käima ning iga samm luges umbes kahe eest (sest tasakaalu hoidmiseks kulub võimsalt lihastööd ja kehatemperatuuri jaoks kaloreid).
Loodan, et nädala lõpuks olen niisiis ikka veel inimese (ja mitte mammuti kaalus) ja siis on mul viimaks mahti ka sihipäraselt sporti teha, nii et hullkiire elu ei riku ehk mu väärtuslikku korpust ära ning tulen seekord pesumasinast elusalt läbi.

Mul ei ole üldse aega ning olen viimseni kurnatud, sest olen enda jälle efektselt nurka mänginud, jättes kõigi asjade tegemise ja probleemide lahendamise kõige viimasele hetkele.
Aga ma tegin seda pooleldi teadlikult ning täiesti meelega.

Kohe selgitan miks.
(Mõte pole minu oma vaid on pärit päris pädevalt inimeselt, kes on mulle perekondlikult lähedane. Mina ainult vahendan.)

Mõiste, mis seesugust käitumist iseloomustab, on "ressursinaiivsus".

Sa ei jäta endale piisavalt aega, et vajalikku kohta õigeks ajaks kohale jõuda või vajalikud tööd rahulikult ära teha, sest ideaalsete tingimuste tekkimisel või joostes jõuab ju kiiremini ka. (Üldiselt ideaalseid tingimusi ei teki ning jääd lihtsalt hiljaks.)
Sa ei jäta endale varuraha ootamatute kulutuste puhuks, sest loodad, et neid ehk ei teki. (Üldiselt tekib. Vähemalt kord kahe kuu jooksul ikka, enamasti sagedamini. Nt täna tekkis.)
Sa magad täpselt nii vähe, sööd täpselt nii ebatervislikult, treenid täpselt nii ebapiisavalt, et tunduks, et on mingi võimalus see koormus enam-vähem tervena üle elada, kui kõik klapib ja keha täiega koostööd teeb. (Kuigi tavaliselt ei tee.)

See piiri peal pingutamine on ideeliselt üsna hirmus kogemus ja kellelegi teisele ma seesugust eluviisi ei soovitaks, nagu ma ise endale valinud olen.

Mina aga olen ta valinud seetõttu, et õnnetuseks meie keha premeerib seda mängu ressurssidega täiesti sadistlikult ning organismi edasise tegevuse jätkusuutlikkuse peale mõtlemata.
Premeerib rikkalikult.
Kui see piiripealne, viimase ressursiraasu serva peal jätkub-ei jätku balanseerimine läbi läheb, ujutab keha su kergenduse, rahulolu ja õnnehoromoonidega üle. Jess! Ma võitsin!-emotsioon tuleb juba pisiasjadest, mis muidu ei annaks mingit mainimisväärselt tunnetavat tagasisidet.

Pädev lähedane inimene tõi nt näite, kuidas üheksakümnendate alguses bensiinikriisi ajal, kui inimestel polnud raha ka eriti, sai omamoodi hasartmänguks sõita tanklasse viimase kütusetilgaga. Jõuad kohale või ei jõua? Kui jõudsid, sai bensiini võtmisest kaif.
Kui ei jõudnud - noh, siis lükkasid.
Autot.
Ka nii saab omamoodi huvitavad hormoonid keres käima.

Ja mina olen täielik hormooniori. Mis iganes annab hormoonikaifi, ma olen kohe järjekorra alguses jalalt jalale keksimas, käsi pikal, silmad põlemas: "Andke veel, andke veel, nii äge ju!"
(Siinkohal tervitaksin ihusõpra, erinevaid komplimenteerivaid meessoost sõpru ja kõiki inimesi, keda ma olen painanud "Aga teeme midagi koos!" jutuga. Ja kõiki neid, kellega koos me oleme asju teinud loomulikult ka.)

Ma tean, kuidas panna oma keha naudinguid tootma. Ja see oskus meeldib mulle väga.

Jama on ainult siis, kui vahel ei viitsi mehhanismi käigus hoida.
Niimoodi "üleval", pilvepiiri peal jooksma programmeeritud organism läheb alla kukkudes kergesti rikki ning kurvaks. Siis on raske.

Aga oi, siin üleval on ikkagi tore olla! =)