Sa rabeled konkreetselt terve päeva teiste (eriti tema) vajaduste heaks ja jätad enda jaoks vajalikud asjad tegemata, sest ei ole aega, ei jaksa ka.
No hea küll, plaan on, et õpid siis hommikul, nii kella viie-kuue ajal.
Õhtul kell pool 11, kui oled (oma kella viiesele ärkamisele mõeldes) 4 korda malbelt öelnud, et nüüd läheme magama, vaatad lastetuppa sisse. See näeb välja nagu oleks sealt maavärin üle käinud - sinu poolt varem magamiseks valmis seatud voodid on täis kooli- ja mänguasju, neist esimeste kohta oled 2 tundi tagasi öelnud, et tuleb kotti kokku panna, teiste väljavõtmisese peale nii hilja õhtul ei ole sa üldse tulnudki.
Väljakutse on sel hetkel end mitte hulluks vihastada.
Mina ei saanud hakkama.
Ja mis kasu sellest oli? Mitte mingit. Ega ma ei saanud paremini magada, kui teises toas keegi tund aega voodis nuuksus, kui siis, kui ma nt ta asjad ise kotti surunuks, kadunud õppevahendid üles otsinuks, puuduvad paberid ise ümber pannuks.
Mitte et mul oleks udust aimugi, kus need kadunud asjad olla võivad või miks neid varem üles ei otsitud või...
Ma ei saa selle vanemdamisega ikka üldse hakkama enam.
Mhmh ...
VastaKustutaEhk, tsiteerides klassikuid: "Ma tean, mida sa tunned". Gordoni perekoolgi läbitud, aga krdi keeruline on ikka suur ja tark täiskasvanu olla, kes end kehtestada mõistab ja ALATI rahu säilitab ...
Ma ise sain eile õhtul keretäie sõimata sellepärast, et korjasin mandariinikoori ja kuivanud saiajuppe ja mingit ollust laualt ning laua alt ja saatsin prügikasti :D "Minu tubaa!!! Ise tean, mis teen siin!"
Siis muidugi nii naljakas polnud.
Ära pabla, laps õppis praegu, et kõigel siin elus on piirid. Ka ema närvidel. Ja targem on end vahepeal siiski tiba liigutada.
VastaKustutaHuvitav, kas laps ka emme kirjutisi loeb ja kui "jah", siis kuidas ta neid tõlgendab.
VastaKustutaseni pole lugenud v.a. vahel üle õla.
VastaKustuta