laupäev, 25. juuni 2011

Jõud jätkuvalt täitsa otsas, nii et tuleb veel üks sürr-mõttetu sonimine



Naljakas aeg see jaaniaeg - inimesed on internetist ära läinud. Kohe kambakesi.
Mitte et mul väga midagi selle vastu oleks. Ongi hea rahulik natuke tööd teha.
Aga see on nii veider, kuidas igapäevased infovood on umbes 4x väiksemad kui tavaliselt. Võib jätta 3 päeva jälgimist vahele ja IKKA on naastes postkast tühi.
Kusagil päriselu õilmitseb ja internetijumal vihastab oma lained ja juhtmed puha kaameks.

Ootel postitused, mis saavad nüüd paari lausega kokku võetud, sest ma vist ei viitsi neid nagunii kunagi pikalt välja kirjutada:

* Loominguline töö e. mis on meis, loometöötajates - sarnast: tühja pilguga oma töövahendite põrnitsemine, kuna tähtaeg aina läheneb.
Kõik blogid on loetud, kõik artiklid ja koomiksiribad läbi uuritud, aga ikka veel ei ole mitte mingit ideed, kuidas oma töö ära teha. Tead küll, et ega asi ei parane enne, kui tegema hakkad, aga no ei oska kuskilt alustada! Ei tea, mida üldse teha, et teha. Ei oska, ei oska - ei oska!!!
Ja siis, kui esmane idee kuskilt pooleldi varguse läbi sündinud on ja täpsem mustand viimaks hirmsa pingutuse tulemusena valmis saab - noh, siis see päristöö alles algab. Sest siis tuleb tulemus kuidagi ka publikule söödavaks teha.
Ma mõtlesin, et nii on ainult minuga ja ma olen eriliselt küündimatu loovtöötaja lihtsalt. Siis valgustas kallis sõber graafiline disainer mind oma tööelu koha pealt ja korraga tundus kõik palju kaunim - sest tema on omas töös kindlasti kohe hea. Aga asi käib täpselt samamoodi.

* Ma olen vahel nii loll. Loll lause pudeneb suust välja ja ma juba tean, et see on vale vale vale asi, mida öelda, sest selle ainus eesmärk on kerjata sümpaatiat, sellal kui selle ainus reaalne tulem on, et ma paistan välja nõme, valelik ja õel.
Aga kui ma olen ärevil, väsinud või mõlemat, ma ikkagi vahel ütlen neid asju. Emake maa küll, nii häbi on - aga isegi vabandada ei saa, ilma oma nõmedusele veel erilist tähelepanu tõmbamata!

* Häbisid ja alandusi on muidugi igasuguseid. Aga kirjanduses, filmides ja päris elus on minu jaoks kõige hullemad vist hetked, kui kingitust ei hinnata. Kui keegi on püüdnud olla teise vastu hea, anda talle midagi... midagi ilusat-helget-meeldivat või ka lihtsalt midagi, et oleks - ja sellesse suhtutakse põlastavalt. See on see Kõige Hullem Asi üldse. Seda on nii piinav juba pealtki näha, et tahaks maailma otsekohe ümber ehitada - ilma selle valusa piinliku stseenita.
Seda on veel eriti õudne kogeda.
Ja uhh, oleks et ma siis ise kunagi teisele ei teeks!
Aga teen. Vahel. Ma lihtsalt ei taipa andi anniks pidada enne, kui on juba hilja. Näiteks. Ja oh, kui jube on aru saada, mida ma tegin hiljem! Tahaks ennast maa sisse kaevata ja mitte kunagi enam välja tulla. End diivaninurka raamatuga sisse seada ja enam mitte kellegagi silmsidet võtta IIALGI.
Jube, ühesõnaga. Palun andeks!

* Ja vahel ma pean endale meelde tuletama, et andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud ja nüüd olen Hea Inimene igavesti, iial enam selle jaoks pingutama pidamata.
Andmine on üks sotsiaalse suhtluse kõige olulisemaid aspekte. Anda tuleks tegelikult ka siis, kui üldse enam ei taha, sest alles siis, kui üldse enam ei taha, hakkabki andmine alles oluline olema. Hakkab lugema. Hakkab inimese elus tõepoolest rolli mängima.
Sest kenale inimesele üht-teist pisikest vahel anda on endalgi meeldiv. Selleks on ka enamik meist naeratades valmis. Kuid kenad inimesed saavad isegi hakkama ja see nad nii kenaks teebki.
Kuid see hetk, kui sa oled kellegi jaoks see viimane, kes märkab, et asjad hakkavad päriselt perse minema - see on see oluline hetk. Jah, muidugi, too hädasolija käitub pool aega jäledalt ja on oma võimatult-veider-vastik-olemisega kõik teised juba minema ajanud. Sest hädas inimene ei olegi üldiselt teab mis meeldiv seltskond. Katkine inimene, teate, lihtsalt ei oleGI suurem asi kaaslane ja kui meie kaitsevallid ja maskid on juba räbalateks kulunud, ongi enamikku meist väga raske taluda.
Aga maskid ja vallid ei kulu üldjuhul esimeste asjadena läbi. Pigem vastupidi. Nii et kui juba need ka läbi lasevad, on nende taga asjad tõsiselt untsused. Vead ja vigastused nii suured, et oodata võib juba väga halbu asju.
Ja siis - siis tuleb vastu pidada ja püüda anda seda, mida vähegi oskad. Sest kui teine inimene uitab kuskil mädasoo serval ja sa tüdinenult minema lähed, teda kaasa kutsumata ta sinna sooservale tuterdama jätad - ja hiljem kuuled, et mhmh, jah, sinna sohu ta uppuski - siis vähemalt minul oleks küll väga halb edaspidi koos iseendaga elada.

Aga ma loodan elada koos endaga pika elu.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mehele ei taha minna?

notsu ütles ...

ma tglt ise unistan hoopis sellest, et ma tahaks anda ka siis, kui keegi käitub vastikult. siuke omamoodi kristlik hedonism, et eesmärk on jõuda olekusse, kus häid asju oleks mõnus teha, mitte ei peaks, hambad ristis, pingutama. ja et häid asju oleks mõnus teha ka ilma kiire preemiata. Sel juhul pole vahet, kui meeldiv inimene teine parajasti on.

väga väga naine ütles ...

notsu - jah, nii võiks olla. Nüke on vist aga selles, et "hea" on selline kahtlane adjektiiv, et alati ei ole "hea" iga nurga alt vaadates ühesugune.
Noh, et sööta näljaseid oleks nagu alati hea. Aga anda näljasele raha võib juba viltu minna, sest ta ostab selle eest hoopis odekat. Või statoili stardipaketi.

Või siis ravida haigeid on ju hea? Aga kui su haige röögib retseptiravimit nähes, et sellest ta saab jubedad vabinad ja südamekloppimise ja keeldub seda sisse võtmast? Mis see hea tegu siis on? Otsustada, et suur inimene, ise teab mis teeb - ja siis vaadata teda tuberkuloosi kõngemas? Või pressida ravum päev päevalt talle pooleldi vägivallaga sisse, kuni ükskord on poest tulles uks lukus, haige kadunud eiteakuhu ja siis ta sureb kuskil pappkastis ikkagi tuberkuloosi, ainult et lisaks ka vihkab sind elu eest?

See on kõik nii keruline!
Aga vähemalt võiks, noh, PÜÜDAGI, anda seda, mida anda saab, onju.

Anonüümne - oleneb, millisele mehele ja mis tingimustel.

Anonüümne ütles ...

Kuule nimevahetaja -
võiksid proovida ka "väga võimsat naist"!

Aegajalt tekib küll selline tunne. Vähemasti selle postituse puhul tekkis!

Kober ütles ...

Päriselu ja muinasjutt on sünonüümid vist.
Ainult et kui "päriselu" ja "tegelikkus" vastanditeks tembeldada, siis jookseb ummikusse...

notsu ütles ...

Keeruline jah, aga sama keeruline on see ka siis, kui pealekauba peab selleks veel pingutama. nii et ceteris paribus on ikkagi mõnusam, kui see andmine kukub iseenesest välja. pealegi, kui nii hirmsasti pingutama ei pea, jääks äkki rohkem jaksu üle, et teiste vajadusi tähepe panna.

tindarien ütles ...

ma mõtlen, et me oleme vahetevahel nii andmisest kui saamisest tüdinud seetõttu, et paljud teevad andmist hambad ristis.

Nii et mõlemal on kehv olla pärast.

Saajal seetõttu, et talle midagi praktiliselt kaela määriti, siis ta ei märganud sinna juurde tänulikkust üles näidata ning tunneb süümekaid, et ta pakutu hülgab või salaja laiali jagab, et ta ikkagi kinki ei hinda ning on tõenäoliselt halb inimene. Tänamatu siga ja nihkunud prioriteetidega ja nii edasi. Ja see kingitud hobuse kuradima suu asetab andjad ju nii kuninglikule pjedestaalile/surub saajad juba definitsiooni poolest kerjapingile.

Andja on samal ajal solvunud, et tema kinki ei hinnatud. Tihtipeale need andjad panevad ühte solvumisse väite, et neid endid ei hinnataks, kui nad endaga mammonat ühes ei tassiks; ning hala, et nende kinke nagu ei tahetakski, pea vägisi pressi peale. Saamata arugi, et neid võetaks avasüli vastu, kui nad tuleksid andma - iseennast. Lihtsalt ligimesearmastuse poolest.

Aga me oleme kõik väga ära kibestunud. Me ei julge anda oma armastust ja oma tähelepanu, aega, neid tähtsamaid ressursse. Vähe sellest. Me EI USU, et neid tahetakski! Ja jätame pakkumata.