Mina olen. Kolmel korral, kokku neli luud. Need olid küll kõik sellised pisemad luud ja kinnised murrud, õigupoolest osadel juhtudel ainult mõrad - aga see tunne, et nii, nüüd on luu katki - see on mulle tuttav.
Alguses ei ole isegi väga valus. On selline tuim, aga tugev tuige, kõik suriseb ja kogu keha ütleb katkeval, aga äärmiselt intensiivsel sosinal: "Eideke! Midagi on nüüd väga-väga valesti!"
Mina seepeale üldiselt isegi ei karju.
Võiks arvata, et luud murda on valus, aga ühe korraliku peavalu kõrval on (kerge ja kinnise) luumurru algus täiesti viisakas ja sünnis valuliik. Röökisin ma ainult oma pindluu-murru järel ja see ei olnud niivõrd valust kui vihast, sest lapsed, kellega ma kulli mängisin, seisid kuidagi väga totakalt ja kohkunult paigal, selle asemel, et mind püsti aidata.
Ise ma kuidagi ei saanud end jalule tõstetud kohe. Aga kuna lapsed olid mingi ebamäärane ehmunud sült mu ümber ja abi oli neist tõusmisel sama palju päikesevalgusest, siis tuli siiski ise tõusta ja tuppa longata. Kui sul midagi muud üle ei jää, tõused ja lonkad ka ilma jalata ilmselt.
Või sured ära, mis on üldiselt olukordade "midagi muud ei jää üle" ainus korralik alternatiiv, aga keha ajab selle mõttte peale kohe silmad punni ning sisistab: "Vara veel, eideke, mul on veel nii palju teha! Aja end jalule ja hüppa, kurat võtaks!""
Igatahes, see midagi on nüüd väga-väga valesti-tunne, see ei peta. Mingil hetkel varsti, ütleb ta, hakkab sul nüüd väga väga väga väga halb.
See on mul nüüd kogu kehas. Õõnes ja veenev eelmäng sellele ajale, kui hakkab tõsiselt valutama.
Kui mõtlema hakata, siis selle konteksti taustal on väljend "mu süda on murtud" ikka täiesti omal kohal. Täpselt nii see tundubki - mitte just et katki oleks see asi, mis verd pumpab, aga mingi sisemine oluline osa, minu "südamik", on mõrane.
Kerge iiveldus, aga mitte nii hull, et oksendada, täpselt nagu luumurru puhul. Kerge segadus, et kuidas siis nüüd sedasi mõneks-ajaks-sandina edasi elada, täpselt nagu luumurru puhul. Narr haavatavus, igasugune õrn ja hooletu tonksamine minu suunal tundub nagu löök ja teeb haiget.
Ainult seda kohta, kuhu külma peale panna, seda nagu ei ole. Või ei oska ma leida õiget sorti külma.
"Saa üle!" ja "Tead, ei ole mõtet pärle sigade ettte loopida!" kuidagi ei mõju päris nii.
Isegi kui need laused tulevad mingist kohast, kus sees ilmselt on sümpaatia ja hoolimine ja lõbus veendumus, et ma väärin paremat (misiganes see ka on siis täpsemalt, keegi ei tea).
Ma ei ole suurem asi joodik, aga kolmveerand pudelit naturaalset siidrit andsid ajutise "kurvastamise asemel vihastan" leevenduse, nii et ses osas on vanarahval ilmselt õigus, viinast on veidi abi.
Olen üritanud ka kohvi ja sigarettidega, mis alguses aitasid, aga nüüdseks on kaotanud igasuguse toime v.a. et kohvist on sõltuvus tekkinud. Ehk siis: kohv ei mõju lohutavalt, aga kohvi puudumine mõjub kohutavalt.
Tunnen end tuhande-aastasena.
Väike õde ütles millegipärast, et näen välja nagu teismeline.
Ilmselt tähendab see, et kokkuvõttes on kõik täpselt nagu alati ja ma kasvatan end kokku täpselt nagu alati.
***
Mul oli tõsiseid kõhklusi selle postituse avaldamise suhtes, aga siis mõtlesin: "Kui ma seda ei tee, jääb narratiivi auk. Ja vähemalt neile, kes mu elu nagu filmi jälgivad, plaksumais ja limonaad toolikäetugedele toetatud, võiks mu jäledast enesetundest mingit kasu olla!"
Võib-olla pole see postitus just väärt kunst, aga see on igatahes parem kui ei midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.