Mõtted ja tunded

Rollimängijate kokkutulekul, onjo, oli meil vaimse tervise vestlusring. Onjo. 
(Jumala tore, sest kui üldse on olemas neuroeriliste spetsiaalhobi, on need rollimängud, ning korraga ei olnud me enam veidrikud, kes erinevad normaalsest taustast, vaid olimegi kõik igaüks isemoodi veidrikud ja nii tore oli kuulda, kuidas teistel elu on. Sest keegi vähemalt rääkinutest ei olnud normaalne.)
Ühe inimese jutt äratas mus mõtteid.
Ta on selline mees, kes kunagi kellegi peale häält ei tõsta. Ja rääkis, kuidas ta on ammu aru saanud, et tema tunded ei ole usaldusväärsed ja tunnete põhjal ta üldse kunagi ei tegutse. Et omaenda tundeid ta tavaliselt üldse ei märka, aga on üks erand: silmipimestav raev. Mis ongi ta peamine tunne. Ja ta on aru saanud, et seda väljendada ei ole ok. Sest kui ta väljendaks, siis seal ei ole mingeid piire. Eesmärk ei oleks püsida tõe juures või olla konstruktiivne või mitte alatu olla - ei, eesmärk oleks haiget teha, maksimaalselt. 
"Ma ei taha lihtsalt tappa, ma tahan, et nad enne ka kannataksid!"

Ja ma teoorias saan täiesti aru, kuidas tunded võivad sellised olla. Kõikevõitvalt ühesed ja samas mingi pidurita. Tsiviliseeritult käituda võrdubki tundeid ignoreerida. 
Aga ... mina, tundehindaja, tunnete ülimaks pidaja, ei tunne üldse nii. 

Kunagi. 

Minu tunded on hoopis teistsugused. Mõtlesin ja mõtlesin, miks - ja mul tekkis päris tugev teooria, et minu jaoks on esmatähtis, kes olen mina ise. 
Ma ei taha, et teine ilmaaegu kannataks, sest ma ei taha olla inimene, kes põhjustab kannatusi. Ma ei taha raevus valetada või pursata suust õelusi, sest ma ei taha olla see inimene, kes valetab ja õelutseb. Minu tunded läbivad automaatfiltri "kes ma tahan olla". 
Ja see ongi esmatähtis. 
See filter on täisautomaatne. Ei ole mingit "ma ei tohi nii teha, see ei ole ilus". Mingit eelmõtet ei ole, ma juba tunnengi filtriga. 
Nii ongi.
Ma ei taha haiget teha. Kogemata - juhtub. Aga meelega? 
Ma ei ole selline inimene ometi!
Mõnes mõttes kaunis.
Mõnes mõttes arusaamatu - kas mu tunded on üldse tunded, kui nad sedasi läbi filtri tulevad? Kas ma üldse tunnen?!

Kunagi, kui Venemaa oli just hiljuti Ukrainat rünnanud, olin ma veel mingis Ukraina sõprade kogukonnas fb-s. 
Kohe kirjeldatava olukorra järel lahkusin grupist. 
Aga siis veel olin, sest Krimmi ründamisest saati olen Ukrainale kaasa elanud ja perioodiliselt ka natuke raha saatnud. Ükskõik kui vaene olin, seitse eurot paari kuu tagant ikka sain selleks panna.
Nojah, olin siis seal grupis ja keegi postitas teate sõnumiga, et marodööritsevad vene sõdurid tuleks tee äärde ristidele naelutada. Mina vastasin, et no ei, ise inimeseks jääda ongi ju eesmärk, niimoodi ei saa ega tohi teha.
Mu kommentaar kustutati ja grupi admin saatis mulle kirja, mis ütles, et kannatan stockholmi sündroomi all.
Siiamaani olen sellest shokeeritud ja hirmul. 
Mida?! Mis inimesed need on?! Kuidas nad mõtlevad ja tunnevad?! 
Aga kui neil ei ole filtrit? Seda, mis ütleb, et mina olen mina ja kõik muu on teisejärguline? Siis äkki saabki nii.

Samas ma olen enda sinisetriibuliseks vihastanud mitmel pool ja mitmete inimeste väljendatud (ja ilmselt psühholoogidele koolis õpetatava) idee peale, et mõtted teevad kurvaks, mõtted teevad vihaseks, mõtted teevad rõõmsaks.
Minul on esmalt tunne ja siis mõtlen sellega sobivad mõtteid - võibolla. 
Kuigi hoian mõtteid kontrolli all jne. Samas olen selle ka ammu selgeks saanud, et halva enesetundega meenuvadki aina halvad asjad. Endale kinnitamine, et maailm saab hakkama ja mina ei pea selleks midagi tegema, küll aitab veidi - ent kui taustal on kõik, mis on elus persse läinud, suurelt, vilkuvalt ja valguskirjas, on raske uskuda, et elul on mingi mõte. 
Mis mõttes on mul siis automaatne filter, kes ma olen?
Ja paljudel teistel ei ole?
Miks inimesed ei ole nagu mina? Või ikka on? Kus on viga?

***

Muidu on nii, et kulka andis mu uue raamatu ilmutamiseks pappi. Nii et kuigi ma väga väga tahaksin "Devolutsiooni" ilmuvat, see ei ole mu ainus lootus enam.