ATH-avastused

Mul on tunne, et Affenid on samast toimeainest hoolimata märgatavalt ebatõhusam kui Medikinet. 
Esiteks olen jälle väsinum ja õnnetum. 
Mitte päris õnnetu, ent märgatavalt õnnetum kui vahepeal. K on jälle saanud hulganisti sõnumeid, kuidas ma ei taha, olen nii väsinud, ma ei jaksa elada jms. 
Tahaks, et elu oleks nauditav, mitte võib ju kah. 
Teiseks igasugused lapse- ja noorpõlvest tuttavad seisundid jooksevad kogu aeg sisse, kuigi ma olin nad juba ... mitte unustanud, aga tundetasandil unustanud. Kuidas hommikuti lihtsalt vedelen voodis, silmad kinni ning liikumatult, sest tõustes oleks vaja igasuguseid Asju hakata tegema ning parem on teeselda, et magan, näiteks.
Ja ühtegi teist põhjust sel ei ole kui ravimi vahetamine. 
Miks vahetasin? Alguses psühhiaater tegelt soovitas Affenidi, olevat "pehmema toimega, Medikinet võib liiga järsk ja intensiivne olla" ja no Tütarlaps (kes sai ka diagnoosi ja ravimid peale) otsis apteekidest Affenidi ning meenutas mulle, et õige jah, võiks proovida. 
Pealegi oli ta umbes kuus korda odavam.
Aga jah. 
Ma arvan, et järgmise retseptiga kolin jälle Medikineti peale tagasi. Tahta päevad läbi voodis lebada, fantaseerida ja näpukat teha ei tundu väga ... pikalt lahe eluviis olema. 
Kuigi vahelduseks on huvitav.
Väga väsitav on, et ma pean fantaasia väga täpselt õigeks saama, et orgasmini jõuda, ja ma kunagi ei tea, mis see "õige" on. 

Ohjah. 
Liiga palju informatsiooni?
Olge nüüd, vaadake, mida te loete. Minu võrgupäevikut.
Niigi tagasihoidlik olen.

AH! 
Oota, äkki see annab mulle võtme, miks ma kogu aeg arvan, et kõik on nagu mina?

See.
Pean natuke lahti seletama, muidu ei saa keegi kurat aru =) 
Vaata, mina ei varja. Ma küll tõlgendan vahel asju täiesti teisiti kui tavaks on, keskendun teemadele, millest enamik inimesi üle vaatab, ja olen oma hinnangutes väga hetkepõhine - jaa, ma räägin tõtt, aga see on minu selle hetke tõde, päev või paar tundi hiljem järele mõeldes tuvastan nii mõnigi kord, et ajasin otsest jama - kuid põhimõtteliselt ma ei varja. What you see is what you get. 
Kui nüüd inglise keelde langeda. 
Ja just seksi asjus olen end aja jooksul jälgides tuvastanud, et ma ARVANGI, et kõik on nagu mina, lihtsalt viisakad inimesed osadest asjadest ei räägi.
Kui ma seksisin iga päev ja vahel ka mitu korda päevas, arvasin, et kõik seksivad kogu aeg, lihtsalt ei maini seda.
Kui elasin üldse igasuguste paaritumishuvi-tunneteta, arvasin, et see on normaalsus ja enamasti inimesed ei seksi, ka paariselulised isikud vahel harva, kui tuju peale tuleb, vast. 
Kui elasin mastrubatsioonihuvi laineil, ei olnud mu meelest kuidagi eriti veider rongis peale võetud mantli all silmad kinni magamist teeseldes näpukat teha. Sest noh. Kõik tahavad, mina lihtsalt teen ka. 
See, mis on praegu, on alati. Ja kõigil. Minu praegune hetk on kõigi teiste normaalsus.
ATH äärmuslikul kujul? 
Ma arvan küll. Sest oma praeguse hetke igaveseks pidamine oma elus on ATH omadusena sõnastatud. Ma sain isegi ATH-grupis kiita väljendi "igavene praegu" eest, olevat väga tabav.
Lissalt mida EI ole palju kirjeldatud, on oma praeguse hetke üleüldiseks pidamine ka kõigi teiste jaoks.

Selle pärast ma arvangi, et kõik teavad asju, mida mina tean.
Olin näiteks maapõhja jahmunud, kui üks toonane sõber sai psühholoogilt temale täiesti ootamatu idee, et võibolla on tema eksi ja praeguse mehe jaoks natuke häiriv, et temal on juba ammu uus mees, aga ta ikka mõtleb selle eksi peale ja iga paari nädala tagant ütleb talle, et vbla tahaks teda tagasi - aga võibolla ikka mitte.
Tema oli jahmunud idee peale, et meest võib teine mees häirida, ja mina selle peale, et kuidas ta ise sellele mõelnud polnud? Kuidas nii saama? Sa käid kahe mehe vahel, teadmata, kumb võtta, kumb jätta, aga arvad, et nemad vaatavad sind kogu aeg nagu vallalist kaunitari ja neid see teine mees pildil üldse ei huvita? 
Kuidas see VÕIMALIK on üldse?!
Aga no see oli siuke äärmuslik juhtum.

Enamik juhtumeid ei ole äärmuslikud. Enamasti ma arvan, et kui inimesed just täiesti idioodid pole, nad kõik teavad asju, mida mina tean, ja suhtuvad asjadesse, nagu mina suhtun. Ja olin nt selle postituse avaldamise järel täiesti kurb ja ehmunud, et Lauri ei tahtnud üldsegi tüdrukutele mentruatsioonisidemeid koolis jagada. 
Üldse, koerakakadraama. Ja minu usk, et ma oleksin hea ema mõnele tulevasele lapsele - siinne kommentaatorite reaktsioon oli uskumatus, et ma üldse võin nii mõelda.
Ja minu usk, et Rongimees mind armastab.
Ja minu veendunud usk, et K tahab mind.
Mu kaheldamatu usk, et olen väga empaatiline (mingis suhtes olengi - aga need teised empaatia rakursid on samuti olemas).
Ma ka täiesti siiralt arvasin, et kui ma ise olen sellise otsuse teinud, on kõik teised samuti nõus, et mul on õigus rasestudes lapse isale mitte öelda, et ta lapse saab.
Ja ja ja ...
Kui mina midagi arvan, ma täiesti siiralt arvan, et kõik arvavad nii. 
Ja olen täiesti šokis, et ei. 
EI. 
MisMÕTTES?!
MisMÕTTES inimesed mõtlevad teisiti kui mina?!?! MisMÕTTES inimesed TUNNEVAD teisiti kui mina?
Muuseas ma solvun isiklikult, kui keegi kirjutab, kui palju abi tal on psühholoogidest olnud, või eeldab automaatselt, et ilusamana on ta õnnelikum, või ei naudi raamatut, mida ma soovitasin. Sest nad tõestavad mulle, et minu vaatekoht ja kogemus pole universaalsed ja isegi kui mina olen vastupidist avastanud, nad arvavad ikka teisiti. 
Wtf. 
MisMÕTTES????

Sa jutas. 
Ma oletan, et selline suhtumine pole vist üldine? Ma olen mingi imelik jälle. 
Pean järele mõtlema, kas ja kuidas avastus oma ellu integreerida. Kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema? Kas ma SAAN midagi teistmoodi teha, tundmata, et olen võlts ja vägistan ennast?

Ma arvangi, et teised tunnevad samamoodi kui mina ... kuigi TEAN, et see on parimal juhul ebatõenäoline ... ma ei tea, mida selle avastusega nüüd teha ...
Peale ohjeldamatu punktiirikasutamise =P