Püha Magdaleena, milline hommik.
Komistasin jälle kirjanik olema ja korraga on seda nii palju, üks ülesasnne ajab teist taga. Nad tahavad pilti ja tutvustavat teksti ja pakuvad mulle Tartus hotelliööbimist kaheks ööks ja mingi linnapea vastuvõtt ja "Devolutsiooni" tutvustamine. (K-st ei räägi keegi, mis tundub mulle erinõme, aga ma vähemalt kavatsen temast ise rääkida, kui Prima Vistal Epp Petronega koos esineme.) Samal ajal toimetan läbi "Omasid ei jäeta maha" ning teen seda natuke veel paremaks, ja ja ja ... krt, mida ma oma tutvustusse kirjutan? Rõhun sellele, et santkirjanik? Rõhun ... maitea, blogi võiks nagu ka nimetada?
Mul on juhe koos. Tegelen sellega nt õhtul.
Tegelikult olen juba mitu kuud mõelnud, et mis värk on. Miks ma ÜLDSE ei jaksa. Ei saa süüdistada ATH-d, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada autismi, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada rongi all käimise traumat, selle järel ma olen ikka palju aktiivsem olnud kui praegu. Ei saa süüdistada vanadust, 44 ei ole veel see vanus, mil lihtsalt ei jaksa enam silmi ka lahti hoida, kõik väsitab nii jubedalt.
Kas see, et ma olen hakanud rohkem koristama kui nt veel 5 aasta eest - 10 rääkimata - võtab kõik mu lusikad? Aaa, ma olen ka järjepidevalt treeninud - jälle, mitte palju iga päev, aga ma olen selles ÄÄRMISELT püsiv. Ehk osa lusikaid läheb sinna. Ja kass ja koer - kuidagi on nii läinud, et nende vajaduste eest hoolitsen ka peaaegu alati mina.
Ikkagi. Mul on õudne "oh, ma väsin nii ära!" juba siis, kui tuleb teise linna arstile minna. Kui on mingi Üritus, tähendab see kõigi oma jõuvarude korraga mängupanemist - ja pärast rollimängijate kokkutulekut valutas mul neli päeva pea.
Mis kõik paneb mu mõtlema, et kui ma elan nagu soovitatakse: söön enam-vähem tervislikult, magan palju, liigun iga päev värskes õhus, kallistan ja ütlen inimestele hästi, hoian elukeskkonna korras ning tegelen lemmikloomadega, võtab see kõik mult nii palju energiat, et midagi ei jää enam üle.
Oot, selline elu peaks teoreetiliselt energiat juurde andma ju!
Mulle küll ei anna.
Muidugi on ka võimalus, et olen hetkel lisaks natuke igapäeva-viirushaige, jõuan tavalisest veel vähem ja see täidab mu pessimistlike mõtetega.
Aa, ja kolm korda olen juba ära unustanud, et võiks paljastada ka teooria, et vbla ma nüüd valvan rohkem, et mul halb ei hakkaks. Kui mul on kogu aeg halb, vahet eriti pole et ma üle pingutan - nagunii on halb. Aga nüüd mul ei ole kogu aeg halb. Lausa enamik aega on täitsa ok ja osa aega lausa hea. Ja siis ma ei taha sellest heast ilma jääda asjade tegemisest tuleneva väsimuse tõttu.
VastaKustuta