Aastakokkuvõte x2 ja nabauurimine

Mind hakkas piinama, et andsin ju uusaastalubadusi ka ja mis mõttes ma aastakokkuvõttes neid ei puudutanudki? (Küsimust polnud, ma järelikult ei otsinud eelmise aasta postitust üles ega vastanud, dohh.) 
Aga täna kraapisin uue-aasta-plaanide postituse lume alt välja ja siin on siis tulemid 2023.

 * Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

Saatsin. 
Midagi muud pole juhtunud. 
Ma ilmutan kannatlikkust, ent tegelt on ikka kurb ka. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 

Tehtud. Iga nädal. Selline aasta oli, et kõigil 52 nädalal ja täpselt õige arv. 
(Ei, tegelt olin vahepeal 73 seeriaga graafikust ees, siis olin haige ja peavalud, kõik ettetehtu kasutati ära ja aasta viimasel päeval läksid viimased 4 ettetehtut kirja, sest olen jälle veidi haige ja ei jaksa palju.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

Ma ostsin sinna kraapimisnurga, K pani üles, kass jõudis selle ribadeks kraapida, ostsin uue (kogemata pisema, aga kõlbas küll) ja see on praegu ... oot, ma panen pildi. 

Nii et phmt tehtud paremini kui plaanis oligi.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

Kusjuures ... kui need ATH-ravimid tööle hakkasid, olin ikka vaimustuses tõesti. Lausa mitu päeva. 
Ja vahepeal on häid päevi veel olnud, aga kuna just praegu on ikka veits nukker (intensiivsed tunded pole veel täielikult taandunud), pole nad mul meeles.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

Estconil käisin.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

Tuli ainult neli erinevat kleiti. Sest enamuse aastast oli nii sitt olla, et välimuse peale panustamiseks oli eriolukorda vaja. Aga polnud. Ja kogu aeg aega veel oli. Ja siis enam ei olnud, aga pohhui. Ma ei pea kõike tegema, mida plaanin ju!

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. 

Ei tulnud ära, sry. 
Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda. Kogu aeg tahaksin, et KÕIGIL oleks hea ja kui ma ei suuda seda teha, on ikka päris sageli endal halb olla. 
ERITI kui kõne all on mu lapsed, aga ka, kui muud lähedased. Ent isegi kui lähedastel on kõik hästi, ma ikka kurvastan ka inimeste pärast kuskil Lõuna-Ameerikas, Põhja-Koreas, Ukrainas, Gazas, Siberis ... 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.

Tehtud! Jee mina!

Samuti: mõtlesin ja tunnetasin oma üle-eelmist postitust läbi ja sain korraga aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa aru, mis tunne on tunda.
Nagu.
Nad. Ei. Saa. Aru. 
Sest nad ei tunne nii intensiivselt mitte kunagi, kui mingit suurt asja ei juhtu. 
Noh, ma võin öelda, et mul jälle ei ole suurte asjade jaoks erilisi tundeid. Pigem olen alatasa imestunud ja pettunud, et mingi Sündmus ja peaks ju ... aga hommikune keefir annab tegelikult rohkem rõõmu kui auhindamisel teadasaamine, et sain romaanivõistlusel teise koha. 
Ja hirmsad asjad teevad mu katki vähem, kui Poeglapse kooli sissemagamine just sel päeval, kui on vaja füüsika kursusetööd esitleda. 
Olgu, peamiselt tegi mu katki see, et ta oli ehmunud, kurb ja õudusest haaratud. 
Ma kipun teiste tundeid tundma palju tugevamalt kui enda omi. 
Aga kui mu elamispinnaks olnud korter müüki läks ja oli vaja uus pind leida, ma ei pudenenud koost natukenegi. See oli täiesti talutav probleem. Või kui mulle meelde tuli (tasapisi küll), et ma tõesti tapsin ennast - mulle see pigem meeldis kui midagi muud. 
Ei tulnud mingit katastroofilist tunnet.
Erilised asjad pole mulle erilised. Sest tunded käivad omi radu ja kui nende meelest ei ole sündmused erilised, nad ei olegi.
Kuid kui valu on, on see valu on mulle väga valus, mis siis, et maailm on täis inimesi, kes kehitaksid valu põhjuse peale õlgu ja ütleksid: "Miks sa seda südamesse võtad?"
Ja kui ma veel armusin ... sa jutas. Ma ikka tundsin piisavalt tugevalt, et kogu maailm näiks ebareaalne, oluline on ainult see, mis ma Temast (Nendest) mõtlen.
Või oota. Niimoodi armumine ju käibki? See ongi armumise kirjeldus. Kas just kõigi, aga kindlasti enamiku jaoks.
Olgu, aga ma olen elus palju armunud. Nii 400 korda vähemalt. Enamasti mitte päris inimestesse ja ka nende puhul, kes teoreetiliselt päris inimesed, sageli ainult näolappi ja oma kujutlusse, kes ja milline see inimene on. Nt nägin rongis kena, natuke liiga pikka ja kõhetut tumedate vurruudemete ja unistava pilguga noort meest sinise jope ja mustade pükstega. Pole temaga iial ühtegi sõna vahetanud. Aga ette kujutada suutsin ta hinge, elusaatust, meeldimisi ja mittemeeldimisi peensusteni.
Enamik inimesi ei tunne nii. Neil on vaja partnerit ikka katsuda, et temasse armuda või midagi sellist.

Vau. Ma lihtsalt tunnengi tugevamini.
Või tundsin, nüüd olen vana ja menstruatsioonid mind enam ei raputa - eriti sageli.
Igatahes seletab see nii palju. 
NII palju. 
Hämmastab ka vähemalt sama palju. 
Näiteks pole ses valguses ime, et hulk lugejaid pistis kaagutama, kuidas ma ei tohi last tahta ja nemad küll ei taha lapsi, kui pole head suhet, ja mina omakorda mõtlesin, kuidas nad saavad üldse tahta, kui sel on mingid eeltingimused? Mis tahtmine see ka on??? See on mingi ... teoreetiline tahtmine, mitte päris tunne, jumal küll, see ei loe ju!
Aga kui nad tundsidki-tunnevadki kogu aeg kvalitatiivselt teistmoodi, on sel teatud ... jah. Seletab nii palju!
Seletab K-d. Kuidas on võimalik, et ta mind ei taha, kuigi hoolib ja armastab küll ja mina teda hirmsasti tahtsin.
Seletab Rongimeest.
Seletab Pojaisa.
Seletab väidet, et armumine kestab maksimaalselt 2 aastat, pigem 3 kuud. 
Ma ei peaks imestama, et olengi imelik. Ma juba tean seda. Aga et teised tunnevad nii uimaselt kogu aeg, hämmastab ikka.
Ma ise hakkan ka jälle tundlikkust kaotama. Mõtted Sanjist mitte ei kata mind endaga, vaid ma pean teadlikult keskenduma, et neid mõelda. 
Menopaus tegevat keevaliseks? Häh. 
Kuidas kedagi.
Kui humoraalne regulatsioon nagu minul, EI TEE.

Mul on hormoonide koha pealt palju mõtteid. Kuidas inimesed on neile tundlikumad, kui nõriseb vähem, aga kui ikka kogu aeg verivaesus majas on, ei päästa ka ühekordne puhang eriti midagi. TÄPSELT nagu rahaga. Kui on vähe raha, on 200 lisaeurot oluline rõõm. Aga kui on pidevalt väga vähe raha, kuluvad need 200 eurot ära nagu tilk vett kuumale pannile ja ikka on rõve.
Palju mõtteid on ka selle kohta, kuidas olen pisikesest saati oma vanemate poolt tundma pandud, et minu tunded ei ole selllised nagu ma neid tunnen, tegelt inimesed tunnevad hoopis nii. Aga et ma selle arvestuse järgi ei oleGI inimene, mitte et ma end ja oma tundeid lihtsalt õigesti hinnata ei oska, et ma OLENGI imelik päris pisikesest saati - ikka hämmastab. 
+ see ka, et on lademes Imelikke Inimesi, kes avalikult räägivad, kuidas nad juba väikesest saati tundsid, kuidas nad on kummalised, hoopis teistsugused kui teised. Aga mina ei saa siiamaani päriselt aru, et ma teistsugune olen. Ma tundega (mõistus muidugi teab teisiti) ikka arvan, et suurem jagu inimesi on nagu mina ja no mõned veidrikud kuskil poe taga teistsugused. 
Onuheinod ja tädimaalid ja EKRE-valijad ja Trumpi valijad. Et neid on palju?
Ma tean. Ma ei tunne.