Jälle kodus tagasi

Ei mäleta, kas ma oma endometrioosiopi järel rääkisin, KUI rõve see lapraoskoopia-järgne õla- ja rangluupiirkonnavalu on. 
Üle ka ei hakka vaatama.
Aga see on. 
Osad inimesed ei saa seda. Osad (nagu mina) saavad. Phmt on põhjus lihtne: lapraoskoopia jaoks pumbatakse inimesse omajagu õhku, et organid kaamerale selgemalt eristatavad oleksid. Ja siis see õhk vajutab närvidele. 
Osadel inimestel hakkab valus - teistel mitte.
Mina olin oma palatis selgelt ainus, kel see õlavalu-probleem oli, kuigi neljast kolmel olid sapikivid just välja lõigatud ja me võrdlesime oma kotikesse pandud saaki. Ma võitsin pika puuga, muide. Kellelgi polnud midagi samaväärset vastu panna. Nagu kotike kohviube. 

Mul on see kilekott sapikividega riiulis, aga Poeglaps keeldus kategooriliselt mul sellest pilti teha laskmast. 
"Mitte minu telefoniga!"
"Kas see on liiga rõve su meelest?"
"Ei ole rõve, ma lihtsalt ei taha."
Sihuke ta ongi - tal on tahtmised ja mittetahtmised ja neil pole alati põhjust. Vbla minuga kasvamise tagajärg - aga selle tagajärje ma võtan. MINUL peab alati põhjus olema ja see on maru kurnav. Loomulikult tahan oma lastele paremat elu ja olen rahul, kui seda tekitada õnnestub.

K oli lahke ja tegi pildi

Üks palatikaaslane aina kurtis, kuidas ei saa pöörata ja tõusmisel on kõhus valutorked ja oh ja ah.
Ja mina?
Mina mõtlesin, et see opijärgne haavavalu on täiesti ok, see pole kõneväärtki, võtke see jube õlavalu ära!
Valuvaigistid aitasid natuke. Aga mitte piisavalt selleks, et ma öösel peaaegu nuttes poleks koridoris tuianud ja üritanud üles leida, kus õed magavad, et veel valuvaigistit saada.
Leidsin ka. Mitte et ma oleksin siis julgenud puhkeruumi sisse astuda ja mürglit teha. Ma läksin oma palatisse tagasi, kannatasin veel veerand tundi ja seejärel otsustasin, et ma lihtsalt ei suuda.
Läksin uuesti koridori ja leidsin sealt jalutava õe. Edastasin talle oma mure, ta ütles, et see on täiesti normaalne, ja lubas kellegi valuvaigistiga saata.
Sain kolm tabletti paratsetamooli.
Noh, hädaga sööb vanakurat ka kärbseid - kusjuures oli piisavalt abi, et suutsin magama jääda. 

Tasapisi läheb see õhk ka välja, aga kaks päeva pärast opi ta veel lahkunud ei ole. Jaa, valu on väiksem ja ajuti on lausa valuta. Aga ajuti tuleb tagasi. Kusjuures vahepeal mitte õlgadesse, vaid selga. 
Rsk, ma saan kohe palju paremini aru neist, kellel selg vahel talumatult valutab!

Muidu kulutan oma aega Disco Elysiumi fännfiktsioonide lugemisele. Esimesed meeldisid mulle väga, edasi läks ka hästi, aga nüüdseks olen välja raalinud, kuidas nad kirjutavad, ja veidi pettunud.
a) KÕIK seniloetud on kirjutanud, kuidas Harry on kaineks hakanud. Suitsetab küll, aga sellega asi piirdub. 
WTF? Mis mängu nemad mängisid?! 
b) Muidugi on enamik lugusid vähemalt veidi gay-armulood. Mis on arusaadav, sest fännfiktsioone kirjutavad enamasti gay-armulugude fännid JA seekord on neil isegi teatav alus - Kim on kanooniline gay ja Harry ilmutas rõdul suitsetaja suhtes selgelt erootilise maiguga tundeid. Aga ikkagi. Lahendada kõik probleemid seksuaalse armastusega on veits mage.
c) Hästi naljakas on näha jutu sisu pealt, milline autor on mõnest endisest idabloki riigist ja milline mitte. Näiteks ei tule lääne inimestele pähe, et elekter või (eriti soe) vesi võivad suvaliselt ära kaduda. Nad asendavad selle murega "ta oli pool tundi duši all, järgmise kuu arve tuleb kohutavalt kõrge". 
d) Kõik armastavad Kimi, aga Harryle on sageli antud positsioon, mida ma heaks ei kiida. Jah, sa SAID mängus valida võimaluse mängida teda kui ennasthaletsevat hädapätakat, aga krt, see ei olnud ainus valik!
(Ja isegi enesehaletsuse mängimisel hädapätaklus ei tulnud automaatselt kaasa, selles suunas peab fännfiktsiooni autor ise mõtlema, kui tahab teda sellisena näha.)
e) Loen ikka edasi. Ütleme, Disco Elysium on mu hetke hüperfiksatsioon, kui ATH-žargooni kasutada. 

Kim

Ei, "Devolutsiooni" raamatut pole ikka veel. 
Ma natuke aega jälle ei stressa sellepärast. Kasvatan oma opihaavad kokku ning loodan täieliku ootamatuse peale, et asjad juhtuvad ka siis, kui mina aktiivselt peale ei suru. 
Teoreetiliselt ju võib nii juhtuda?!
Teoreetiliselt võib igasuguseid häid asju juhtuda. 
Ja praegu ma loodan sellele