Olen selle üle enne ka mõelnud ja jõudnud (oh üllatust) järeldusele, et olen ikka VÄGA teistsugune, kui normaalseks peetakse.
Et ma (inimene üldse) ei ole oma tunded?
Et tunded pole tähtsad?
Et tunded on mingi kõrvalprodukt, tõeliselt olulised asjad elus, vbla isegi elu eesmärgid, on muus?
Ja siis olen mina: tunded on ainsad, mis loevad. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, ebaoluline mudru, aga vat mõned tunded - nende nimel tasub vaeva näha.
Jah, ilmselt saab tundeid muuta. Jah, ma ise olen sisekõnet muutes veidi oma elu parandanud. Ent peamine elus oluline on ikkagi tunded mu sees, kas ma olen õnnelik-rõõmus-vaimustuses või masenduses-ahastuses-meeleheitel.
Meeldivad tunded on elu eesmärk.
Et minu tunded on minu enda vastutus ja saab lihtsalt otsustada õnnelik olla? Vihkan kogu seda ideed. VIHKAN. Ja ühtlasi põlastan inimesi, kes seda otseselt valet arvamust kuulutavad nagu tõde.
ERITI kui neil on "vastav haridus".
Kogu "vaimse tervise" tsunfti, kui nad kas või vihjavad, et piisab teraapiast ka, näiteks.
Kusjuures ma tean, et osadele inimestele piisabki ja ringi käib igavene hunnik rahvast, kes räägivad, kuidas teraapia(d) neid aidanud on ja mine teraapiasse, see aitab. Aga kuna mind ei aita, mulle ei mõju, ma kuulen: "Ma levitan siin laialt levinud valet, et see ikka rohkem jõudu saaks," ja vihastan maapõhja.
Tunded on elu. Tunded on keha. Keha on elu. Ilma kehata ei ole elu ega tundeid. Salates maha tunded, salatakse maha keha ja phmt salatakse maha kogu elu. Kuradile kõik, kes tundeid tähtsaks ei pea ja arvavad, et mõtlemine võib neid oluliselt muuta!
See on minu jaoks sõnastatuna vägevaks aluspõhimõtteks kujunenud. Aga tõsi on ka, et samas ma üldse ei mõtle nii praktikas. Näiteks vaatan sarkastiliselt inimeste peale, kes endale valetavad, kuigi nende elu on selle võrra parem ja tunded meeldivamad. "Kuidas inimesed nii lollid on?" küsin ma enda sees, ja kuigi ma vahel meenutan endale, et kuni ta elab hästi ja on õnnelik, ta põhimõtteliselt võidab ju, see ei lepita mind päriselt. Ma õiendama ei hakka ja kätega ei vehi, aga sisimas olen pettunud.
Vbla see kuidagi ütleb mulle, et õnnelikult elamiseks peab endale valetama ja seda ma teha ei taha. Tegelt ei ole kindel, et endale valetada üldse teadlikult saab. Pigem on nii, et inimene sööb oma vegantoitu, ütleb endale, et see on ju hea, ja hakkabki end pikapeale uskuma. Kuigi kui ta mõtleks "kui siia peale veel juustu riivida ja hapukoort sisse panna, oleks veel parem," ta kohe purustaks oma copiumidoosiga saavutatu.
Mina vaatan sedasorti endalevaletajate peale kerge kulmukergitusega. Kuigi kellelgi midagi halvemaks ei lähe ja nende elu läheb paremaks. Ometi olen rahulolematu, sest minu loogilisse maailmapilti ei mahu, miks nad siis veganid on. Kui inimene otsustab loomade heaolu või keskkonda vms arvestades veganiks hakata ja on selle nimel valmis ohvriks tooma toidu headuse, ma täiesti aktsepteerin. Aga kui ta väidab, et taimi süüa on igati sama maitseküllane ja meeldiv kui loomsetest asjadest tehtud toitu, kui ta phmt väidab, et taimeõli või margariiniga tehtud koogid ja pirukapõhjad on sama head kui võiga ja tofu on sama hea kui juust, ma saan, et ta
a) on täiesti teistsuguse maitsemeelega kui mina
või
b) valetab (endale)
Ja siis ma olen pettunud ja kannan kogu ta jutu maha, sest ta ei ole kas aus või minu moodi ning tema jagatud info on kasutu.
Tunded on tähtsad, aga endale valetamise teel lemmikuks muutunud film, toit või inimene pole su päris lemmikud, vaid enesepettus? Kuigi su tunded on ehedad ja sa tunned neid?
Ma ei tea, miks ma nii arvan.
Pean selle üle veel mõtlema.
Mul on tunne, et hästi palju eriarvamusi tuleb sellest, et inimestel on eriarvamused mitte tõikade eneste kohta, vaid selle kohta, milline tõik on oluline, ja kui palju mõju mingil põhjusel on. No umbes, et sina arvad, et X-i põhjustab eelkõige Y, ja noh, Z on teoorias ka olemas, aga nii pisikese mõjuga, et milleks talle üldse mõtelda, ja mina ütlen, et X-i põhjustab Z, ja teoorias ju on tõsi, et Y ka eksisteerib, aga see pole üldse oluline, ja mingit praktiist mõju tal ei ole. Ja nagu iga asja juures võib esile tuua sada asja, mis seda mõjutab, ja siis võib kõlada hästi tüütuna, et miks sa valetad endale ja ei mõtle üldse tegurile, mis on sinu jaoks tähtsuse järjekorras number 98. Et, noh, on võib-olla jah, aga sellele keskendumine tunduks kohutav juuksekarva lõhki ajamine. Küsija jaoks on see faktor aga võib-olla üks olulisemaid, ja ta ei saa aru, miks nii oluline asi maha vaikitakse. Ja eks see, kui oluline mingi küsimus on, on ka mõjutatav, ja inimene võibki tahta, et mingi faktor oleks tema jaoks vähemoluline, sest nii on tal parem. (Muide, kõrvalteemana, fraas "tofu on sama hea kui juust" kõlab mu jaoks nagu kulinaarne kategooriaviga, umbes nagu "sool on sama hea kui kala". Tofu ja juustu kulinaarsed funktsioonid on ju enamvähem täiesti vastupidised - juustu eesmärk on põhiliselt anda maitset juurde, tofu on asi, millele antakse maitset juurde erinevate marinaadide, kastmete, paneerimiste jms abil, ja mida paljalt eriti ei sööda, niisamuti nagu pastat tavaliselt ei sööda niisama, vaid ikka mingi kastmega. Hiina vanasõna järgi on toful sada maitset - just selle mõttega, et seda tuleb marineerida või muul kombel maitse lisada. Juust on kulinaarselt ikka täiesti teistsuguse funktsiooniga, ma ei saa aru, kuidas neid kahte võrrelda saab.)
VastaKustutaSul on tofu osas õigus =)
KustutaLihtsalt minu esimesed tofukogemused olid "osta see taimne juust ja on ju, täitsa nagu juust" (ainult halvem) ja nii on minu usk endiselt, et tofu = taimne juust.
Kuigi tegelt ma olen kogenud teistsuguseid tofukasutusi ka, ma kuidagi elasin usus, et toit tofuga on nagu vastav toit juustuga, aga aasiapärane ja üldse teistsugune.
olulisus on keerukam teema - ma ütleks, et kui inimese jaoks ei ole toidu maitse ja tekstuur olulised, ongi kohal see "ta on ses asjas nii teistsugune inimene kui mina, et tal pole mulle midagi öelda teemal "toit"".
Aga ega "toit" ole ainus teema, mil inimesed ennast petavad. Ma tean päris mitut inimest, kes loevad mitu korda raamatut või vaatavad filmi, mis neile alguses üldse ei meeldinud - aga kõik kriitikud muudkui rääkisid kui hea ja siis neile hakkas ka viimaks meeldima. Nad "nägid, miks see hea on". Mis minu jaoks kõlab täpselt nii, et tegelt ei meeldi, aga hea maitsega inimesed ütlevad, et peab meeldima, no ma veenan ennast, et meeldib.
Ja täiesti uskumatuna tundub mulle - ent ometi olen seda PALJU kordi näinud ja isegi kõrvaltkuulajana analüüsi kogenud - et inimesele ei meeldi teine inimene, aga kuna ta sõpradele-kaaslastele meeldib, hakkab talle ka meeldima.
See on koht, kus minu autistlik loomus lihtsalt laiutab vaimselt käsi ja ei saa aru. Nagu - mida? Nagu - mismoodi? Kuidas on võimalik, et inimene, kelle suhtlusviis, olek, teistessesuhtumine või misiganes asi, miks ta sulle kohe ebameeldiv oli, teistele meeldib, ja siis ta hakkab kõige oma ebameeldivusega sulle ka meeldima?! Nagu - what?! Nagu: kuidas nii saama? Kuidas see VÕIMALIK on?
Mul on vastupidine võimalik - et inimene meeldib mulle, kogun infot, kogun veel infot, kogun palju infot ja ta hakkab järjest vähem meeldima, sest mulle ei meeldi pooled need infokillud või midagi. Aga kui inimene on mulle ebameeldiv, kuidas krt saab ta meeldivaks muutuda, on mulle täiesti mõistatuslik.
Aga no on. Selle mudeliga on terved romansiliigid.
Minu jaoks töötaks "vaenlased armastajateks" ainult juhul, kui ta oleks formaalselt mu vaenlane jah, aga samas ahvatlev ja lahe ja kuum jne. Aga kui ta TÕEGA mulle vastik ja vastumeelne on, pole lootustki.
Inimesed ...
Eneseveenmine on mu meelest ka saadanast ja ma ei talu neid kirjanduslikke "vaenlasega voodis" süžeesid, aga tavainimeste puhul pigem kahtlustaks mingit esimese mulje viga. Esmamulje võib ju olla negatiivne ka eelarvamuse tõttu ning hiljem selguda, et inimene siiski on täitsa ok. Või ma siis lihtsalt ei suudagi ette kujutada seda situatsiooni, et keegi sunnib end teiste eeskujul kedagi endale ebameeldivat sallima.
KustutaAlgul nõme tundunud muusika võib mulle isegi meeldima hakata, sest ma harjun ära, samas vabatahtlikult ma ennast küll nõmedustega harjutama ei suudaks hakata a la raamatut üle lugema või filmi uuesti vaatama.
Oh, muusika! Muusika on hea näide - mul on sellega ka juhtunud, et laul, mis esialgu ei meeldi, hakkab meeldima. Küll harva, aga on juhtunud.
KustutaTegelt on mulle ka maitsema hakanud toidud, mis kunagi ei meeldinud, aga seal on alati mingi tohutu ajavahe ja keha enda muutumine sees - no et lapsena ma jälestasin paprikat, keedetud porgandit ja sibulat igasugusel kujul, kuid eriti praetuna. Nüüd on need kõik head - olgu, porgandit ma eraldi ei keeda, aga nt koos kartuli, suitsuliha ja kapsaga keenult on väga maitsev.
Kustutama olen mõne asja maitset teadlikult harjutanud just selle ideega, et mõnikord on küsimus lihtsalt harjumuses ja siis ma loon harjumust teadlikult, et oma võimalike mõnude paletti laiendada.
KustutaAga mõnikord harjuvad maitsed samamoodi maha. Vähemalt ma arvan, et see on üks põhjus, miks mulle praegu toorjuust ja või vähem maitsevad kui vanasti - alternatiivne seletus oleks, et mind on hakanud aeg-ajalt külastama mao alahappesus komplektis pideva kerge laktoositalumatusega ja mu maitsemeel on pärast mõnda halba kogemust hakanud hoiatama "ettevaatust, neist läheb süda pahaks ja kõht haigeks".
Vanasti pani tüüpilise eesti tordikohviku vitriin keelt limpsama, nüüd läheb vaadates peaaegu süda pahaks ja ahastus tuleb peale - "tahaks kooki, aga kõik on mingi piimane-koorene-valge-šokolaadine, justkui ilma toorjuustu ja valge šokolaadita oleks tänapäeval keelatud kooki teha".
Või on vähem ohtlik, sest vähem laktoosi, aga kuna ma vahepealse pika iivelduste perioodi ajal teda vältisin, siis selle järel sai temast see uus imelik maitse, millega tuleb end harjutada, ja kui tal peaks vähegi midagi viga olema, siis tunnen selle eriti teravalt ära ja hakkab lausa vastu.
ja inimene võib suhtlemise käigus... avaneda. umbes nagu kirjanduses saab kellegi niiviisi lahti kirjutada, et omadus, mis esialgu paistab puhas nõmedus, muutub mõistetavaks, sest on rohkem taustainfot. ja selle rohkema taustainfo pealt on ka lihtsam inimesega niiviisi ümber käia, et ei vajuta nende nuppude peale, millega tal katus sõitma läheb jne.
KustutaMa olen suht armutu neis suhtlemisasjades - jah, ma saan aru, ta on valjuhäälne ja seletab kogu aeg ja teeb halba nalja, sest tema isa on kuulus näitleja ja kui ta tahtis kodus tähelepanu, tuli end kuuldavaks ja nähtavaks mängida ja jaddajadda.
KustutaMis ei muuda, et mul on ebameeldiv temaga suhelda, võimalusel väldin, sõbraks ei saa temaga neverever.
nojah, väsitav on väsitav, lihtsalt ma ise kogen, kuidas ma suhtun kellegi väsitavusse erinevalt, sõltuvalt sellest, mida ma selle põhjuseks pean. Eemale võin sellegipoolest hoida.
Kustutaaa, ja nt see, kas ma mingi ütlemise peale solvun või mitte, oleneb tugevasti sellest, kas mu taustamõte on à la "ta põtkib hetkel lihtsalt oma haigushoo käes" või "ta tahab mulle meelega jalaga anda, et mul halb oleks halba".
Kustutapmst sama inimese kui terviku teema, millest sa üleeelmises postituses kirjutasid - "EI ole tegu see, mida saab määrata halvaks või heaks, vaid tegu käib lahutamatult kaasas inimesega."
KustutaKoorub välja huvitav asjaolu.
KustutaSinu jaoks on peamine põhjus inimest mitte sallida tunne, et sa ei meeldi talle ja ta käitub sinuga halvasti.
Minul on peamine põhjus mingi minuga täiesti seostumatu asi (enamasti jullmalt diskrimineeriv), peamiselt liiga palju liiga kõva häälega liiga lollide asjade rääkimine (mu loogika on umbes: "kui sa arvad, et kõik peavad kuulma, mis sul öelda on, olgu need vähemalt mingid targad asjad! Praegu sa demonstreeerid, kui loll sa oled, ja miks, MIKS?!) ning kuigi ma ei vihka kedagi seepärast, et ta loll ja lärmakas on, varianti, et ta hakkaks mulle meeldima, ka ei ole.
Isiklikult vihkan ikka minu isiku suhtes eriti halvasti käitunuid, aga kuna seesugune tunne ei tule mul mingi ühe-kahe nõmeduse peale, vaid peab ikka korralikult nõme olema, pole sealt ka tagasiteed. Muide, seal on ka enamasti mootoriks: "Kuidas ta nii loll on, et mind ei mõista, kuigi me oleme nii kaua nii lähedalt suhelnud? IU!!!!!"
mitte ainult see põhjus, ega ma lolle ka ei seedi, aga mulle ei jää lauslolle nii palju ette. Või siis ignoreerin neid ja/või unustan kiiresti. Selliseid puhke, kus ma oleks sunnitud nendega pikemalt suhtlema, ei mäleta eriti. Nii et ilmselt elan ma oma kitsas mullis, kõik inimestega tekkida võivad hädad ei tule kohe pähegi.
KustutaVeganlus on selles mõttes huvitav näide, et see tihti ongi ju tunnetepõhine. Muidugi on olemas neid, kes on veganid tervislikel või ökoloogilise jalajälje kaalutlustel, aga väga suur hulk inimesi on seda ju puhtalt selle pärast, et neil on loomadest kahju. Ja ma olen täitsa ise kohanud inimest, kes ütles, et tal on nii kahju, et isegi piimal on laibamaitse juures, ta füüsiliselt ei suuda tarbida seda (jah, ta teab, kuidas piima saadakse, aga lehmadest on kahju pidamistingimuste pärast). Emotsioonid on nii tigevad, et mõjutavad seda, kuidas ta maailma tajub, isegi maitsemeelt. Nii et hapukoor saabki ainult rõvedalt maitsta.
VastaKustutaVõi suhetes - inimesed, kes arvavad, et kõik mehed on sead, usuvadki siiralt, et ah, minu suhe pole üldse nii hull, ta lööb ju ainult paar korda aastas, on ju hulga hullemaid. Tehniliselt ta valetab endale küll, aga see vale on tingitud infp piiratusest, ta tõesti ei tea, et on olemas ka kaaslasi, kes üldse ei peksa, nii et ta ei tea, et ta valetab.
see esimene on hea point - et ei saa maitse üle otsustada pinnal, kus inimene tunnebki maitset teistmoodi.
KustutaTeine on mulle liiga keeruline keiss.
Miks inimesele üldse mees siis, kui mehed kõik sead on?! Või usub ta korraga nii seda, et mehed on kõik sead, kui seda, et meheta naisel ei ole väärtust? Ja tema lahendus on siis elada nõmeda mehega, mitte hakata ühiskonda tükk tüki, samm sammu haaval ümber tegema, sest selgelt on midagi valesti ju?
Jah, need, keda mina olen näinud, on sellised ühiskonna (sugulaste) lükata-tõugata, et kui ikka ema ütleb, et lahutatud naine on kehvem, ja tädi ütleb ja ... Paljudel neist ca 40aastaselt kasvab siiski selgroog (või ehk sugulaste surve väheneb ja vigisevad vanamutid on ümbert ära surema hakanud või vähemalt nõrgemal positsioonil?) ja ongi edasi rahulikult üksi ja ütlevad, et pole ühtki troppi koju vaja.
KustutaOn olemas selline psühholoogiline häire, kus inimene ei tunne emotsionaalsel tasemel eriti midagi ja nad väidavad end olevat justkui oma kehast väljas. Keha tegutseb, aga mitte midagi tunnete tasemel ei liiguta. Uuringud on näidanud, et neil on erakordselt aktiivne eesajukoor. Kehaväline seisund võib kriisisituatsioonis avalduda ka nö tavalisel inimesel. Emotsioonid justkui lülitatakse välja selleks, et ellujäämiseks vajalikke toiminguid teha.
VastaKustutaATH-ga inimestel on jällegi prefrontaalse korteksi töö häiritud ja tunnete reguleerimine on suurem väljakutse. ATH-ga ongi tunded intensiivsemad.
Tunnete juhtimisega meenub mulle Villido koolitus, mille jooksul ma korduvalt mõtlesin, a milleks siis üldse elada kui tulemus on selline tasapaks tuim eksistents. Tunded on elu. Täiesti nõus sinuga.
Hmm, minu kogemus Villido koolituse järgselt on, et elu emotsioonideta on imeliselt rahulik, paljupalju värvilisem ja olemine olemuslikult (mitte emotsionaalselt) õnnelik. Ma ei vahetaks seda mitte ühegi emotsiooni vastu mitte iial! Mis ei tähenda, et ma ei võiks misiganes emotsiooni kasutada, kui ma seda soovin. Ja loomulikult tuleb vahel mõni emotsioon ka siis, kui ma ei taha. Alles eile vihastusin pisarateni näiteks.
KustutaMa lihtviisil ei usu sind =)
KustutaEmotsioon=hormoonid.
Kuidas saab koolitusel saavutada seda, et hormoonid ei eritu? Ma ei saa aru, see lihtsalt ei ole loogiline.
Noh, hormoonid erituvad peale(!) emotsioonide käivitumist. Kui viimaseid pole, pole ka hormoonide eritumist.
KustutaSelles on Sul muidugi õigus, et koolitusel seda ei saavuta. Koolitusel saab vaid teadmised, kuidas saavutada. Saadud teadmiste rakendamine annab tulemused. Nagu koolitustega ikka on.
KustutaHm.
KustutaHMMMMMMMM.
Et siis mina oma hormoonivaeguses peaksingi ideaal olema?
Ma nagu ei tunne end ideaalina - eriti ei tundnud enne, kui stimulante võtma hakkasin, mis asjad käima lükkasid. Aga seal oli igasuguseid nurki asjal - et ma ei saanud kasutada hormonaalseid rasestumisvastasin vahendeid, sest kui kuuringihormoone polnud, ma lihtviisil ei tahtnud seksida. Kunagi. Et igapäev oli raske ja hall kogu aeg; võisin mõelda "see pilvealune päike on ilus, peaksin seda imetlema", aga rõõmu ega imetlust ei olnud. Üldse, neid asju on leegion, mille kohta ma olen mõelnud: "See on ilus ja haruldane, selle pihta võiks tunda", ent tunnet ei ole. toit ei ole mitte nauding, vaid kütus, peab sööma, et paha ei hakkaks, aga ei TAHA süüa. Kui vahel midagi tahtsin, oli väga hästi läinud. Lihtsalt mitte miski ei meelita ega ahvatle, tegin asju, sest muidu oleks veel halvem.
Kindel, et see kuidagi rahulik, õnnelik ja eesmärk on?
Me võime rahulikult kokku leppida erimeelsuses 🙂
KustutaMina ei oska Su kogemust mõista, ma pole seal olnud ja veel vähem tahan seda kuidagi pisendada.
Mina tean kogemuslikult, et õnnelik olla ning rõõmu ja rahulolu tunda saab emotsioonideta ja pean seda parimaks, mis mulle osaks saanud. Jagasin oma kogemust, võtke või jätke.
Mina lihtsalt arvan, et ilma emotsioonideta ei ole kehalisel olendil võimalik elada - mingi hormonaalne taust on igaühel, kaasa arvatud vihmauss. Ja seetõttu tundub mulle emotsioonideta elu jutlustamine vale.
KustutaMulle tuli täna hommikul meelde, et on üks asi, mille kohta ma teadlikult kogu aeg endale valetan. Iga kord lund rookides ütlen endale "ainult natuke veel, ainult veebruari lõpuni," kuigi ma tean väga hästi, et see lumi on ka märtsis siin. 🤣 Mul päriselt on kergem, kui ma endale selle õuduse natuke lühemaks valetan.
VastaKustutaSellest saan ma kusjuures TÄIEGA aru. Phmt sama, kui ma iivelduse või peavaluga endale pomisen: "Läheb mööda, läheb mööda, see läheb mööda."
KustutaMille peale ma pahur olen, on teadlikkuseta endale valetamine. Kuigi see on tegelikult ju parem, onjo? Inimene usub end PÄRISELT, mitte "nojah, mul on kergem nii mõeldes". Aga millegipärast ma seda teadlikkuseta valetamist ei hinda.