Võitleja

Läksin (jälle) K-ga tülli. 
Seekord mitte kogemata. Või noh, ma hakkasin lahkelt ja täiskasvanulikult väljendama, kuidas ma tahan, et "Devolutsioon" ilmuks, kas ta saadaks pildid kirjastajale ära 19. kuupäevaks või läheb seniste piltidega (need ei ole mu lemmikud ükski, üks on päris halb, aga ma ei pea tegelt pilte üldse eriti tähtsaks, ma ei ole pildi-inimene). Ja ma TÕESTI tahan meie raamatut ilmuvat.
Kuidagi läks nii, et mu plaanid lahkuse ja täiskasvanulikkuse osas lendasid vastu taevast, läksin kirglikult vihaseks ja kirjutasin umbes neli korda: "Ma tahan seda raaamatut!!!!!!!!!!!!!!" kõige kaheteistkümne hüümärgiga. Kirjutasin, kuidas ma olen nii kaua ootanud, mul on kopp ees sellest, päriselt. Vihkan seda, et inimesed ei pea oma lubadustest kinni ja veel rohkem seda, et MINA sellest tulenevalt annan samamoodi katteta lubadusi, sest kui mulle öeldakse, et selleks ajaks kindlasti on olemas, ma naiivitar usun. Ütlen seda teistele edasi. "Varsti." "Sel aastal absoluutselt." "Enne jõule." "Jõuludeks on kindlasti olemas."  Mina olen nii kaua malbelt tema taga oodanud, sest ma tahan, et tal hea oleks, miks tema minu rõõmustamise nimel ometi kiiremini ei tee?! Miljonid sekundid on möödas! Mina aina ootan! Ma ei taha!!!!! AITAB!!!!!!!!!!!!!!
Ta põhjendas, aga põhjendus rääkis mulle ainult sellest, kuidas me oleme otsustamise ja valmistegemise suhtes absoluutselt erinevad inimesed. Ehk ta seletas, kuidas ta tahab oma esimest raamatut võimalikult hea olevat - jah, mul oleks see juba mitmes, aga temale ju esimene. 
Mina: "Ma olin täpselt sama tundega kui praegu nii oma esimese raamatu kui esimese proosaraamatu osas: saaks rutem, oleks valmis, mul oleks tunne, et olen Päris Asja teinud."

Sest kuni füüsilist teost pole, mul ei ole tunnet, et olen üldse midagi teinud.
Ja millal mul esimest korda tunne oli, et valmis, minu töö on tehtud? 2020 alguses?
Jaa, sestsaati ON raamat palju paremaks saanud, ma ei ole päris mõttetut tööd teinud. Aga samas on möödunud ka nii palju aega, et ma õieti ei tajugi seda enam oma tööna. Teoreetiline side on, aga mitte tõelist.
Kui füüsiliselt käes hoida ei saa, polekski nagu olemas.
Seda kirjutasin K-la samuti. 

Sestsaati ei ole ta minuga sõnumdanud. 
Aga ausalt öelda ma ei tunne, et oleksin midagi valesti teinud. 
Olen nii kaua oodanud. 
NII. KAUA. 
Kui see "Maalehe" artiklipakkumine tuli, kiirustasin kohe kõiki tagant, sest tasuta reklaam. Kader aktiveerus, isegi K. aktiveerus, noh, noh, kohe tuleb, onju?!
Jõulude ajal leppisin, et ok, ei tulnud ära, aga kohe-kohe tuleb, onjo?
Noh, viimased pildid, saada ära!
... 
...
Selgub, et ikka veel oodatakse pilte. 
Umbes nädala eest sain teada, et pole trükikojaski veel.
Ma tahaks nutta. Ma tahaks kogu aeg  suitsetada. Ma suitsetangi rohkem, kui tavaliselt. Ma ei saa üle sellest, et asjad ei laabu, kui ma ei võitle ja võitle ja võitle ja kui ma arvan, et noh, nüüd olen ma võidelnud küll, ootan ära, mis saab, ei saagi midagi, kuni edasi ei võitle. 

Ausalt, ma ei saa aru, miks ja kuidas. Mina võitlen ja võitlen ja võitlen faking läbi elu iga kuradi sentimeetri eest ja vahel on sel võitlemisel positiivne tulem, vahel negatiivne - ent  ma võitlen kaelasaamise puhul muudkui edasi, sest teatavasti allaandmine pole väga minu teema.
No vahel läheb ikka hästi ka, on kerge wow, jess! võitlemise vahele. 
Aga enamasti on mul kogu aeg keel vestil, ma võitlen ja võitlen, kuigi ammu enam ei jõua, ja siis mulle öeldakse, et on ikka eriti haiglane mõelda, et suremine on puhkus ja tahaks surra.
Maailm, ühiskond, blogijaskond jne on TÄIS inimesi, kellega "juhtus," "sattus," "kujunes," "arenes" ja tagatipuks veel "läks nii" - ja ma lihtsalt ei saa aru. 
Inimesi, kellel on nii palju ressursse, et valida, mitte rabada, mis kätte sattub, ja sellest siis hambad ristis ja silmanurkades verepisarad kinni hoida, et ära ei kaoks.
Täiesti teistsugune maailm. Täiesti teistsugune maailmatunnetus. Pole ime, et meie vaade elule ja elamisele diametraalselt erinev on. 

Ainult et - ma olen seda minnalaskmist ja vaatamist, mis juhtub, ju ka teinud. 
Selle tagajärjel, et kõik läks aina halvemaks, kui ma kogu aeg ei võidelnud, keegi mind ei hellitanud, hoidnud ja kätel ei kandnud, Tütreisa läks ära, Pojaisa viskas mu välja, ülikool samuti, hakkasingi pidevalt ja kõiges võitlema, paremat püüdma, rohkemat üritama jne. Et vähemalt olla seda väärt, et keegi minu nimel pingutaks, mind tähtsaks peaks, et ma kellelegi midagigi loeksin, mitte et ma olen esimene raskus, mis allapoole vajuvast õhupallist välja visatakse. 

Ehk siis: ma ei näe, mismoodi üldse saab elada nii, et ei võitle kogu aeg. Mingi teenjatega rantjee vbla saaks?
Iga päev on ju võitlus? Iga söögitegemine, iga nõu, mille pesed, iga krdi kohvivee väljavalamine ...
Ma ei saa aru, kuidas teistmoodi elada on. Et asjad ei oleks rasked. Et ei oleks raske pead pesta või supi sisse minevaid maitseköögivilju enne läbi praadida või koeraga välja minna. 
Minu maailmas see ei ole võimalik. 
Vbla see on ATH. 
Vbla minu aju ja kehakeemiaga tõesti ei ole teisiti võimalik. 
Aga ma nördin, kui mu elus on jälle midagi, mille eest, järelt ja keskelt ma muudkui võitlema pean ja keegi teine midagi ei tee. Kui mina jaksan, saab vbla midagi valmis, kui mina ei jaksa, ei tule RAUDSELT midagi. 
Ja boonusena veel see, et siit ja sealt ja kolmandast kohast öeldakse: "Kui see on sulle mõeldud, tuleb nagunii ja kui see ei ole sulle mõeldud, ei tule ka võideldes, nii et võta vabalt! Ega sul ei ole seda järeljooksmist nõudvat asja ju nii väga vajagi."
Kui ma ei võitle, ma ei saa üldse mitte midagi. ÜLDSE MITTE MIDAGI. Algkooli oleksin vbla lõpetanud, aga põhikooli enam mitte. Mul ei oleks ühtegi last, ma ei oleks ühegi mehega seksinud (ok, mind ei oleks ilmselt ka vägistatud), oleksin kuskil nurgas lihtsalt  lugenud, kuni ... ma ei tea.
Ausalt, ma ei kujuta ette elu, kus ma ei oleks võidelnud. 
Ok, mu luulekogu tuli, ilma et ma selle eest oleksin võidelnud. See oli päriselt kingitus. Aga kogu muu elu ...
Mittevõitlemine oleks suremine. Aga nii kõva tegija, et nälgiksin võitlemise vältimiseks surnuks, ma siiski ei ole. Näljasurm silme ees, oleksin ikka viimaks võitlema hakanud.