Endale meeldida

Tegelt oli eile sitt päev, sest koeral oli kõht lahti, magasin vähe, ning mulle mõjub see väga.
Ja täna tundub ainult hirmus vähe parem olema, sest ütlesin minimaalse urinaga hommikul pojale (kes kell 09.10 ei olnud veel ööund magama läinud, aga kel on õhtul kell 18 jalgpallitrenn), et kle, mine ometi magama! ja too vastas: "MIKS? Kooli ma läksin sama vähe maganuna ja probleemi polnud!" ja virutas oma toa ukse kinni.
Ok, ma lühendasin. Tegelt me vaidlesime mõnevõrra kauem.

SIis lugesin asju ja otsustasin, et inimesed on saatanast.
Mõnede eranditega, aga üldmentaliteet on karm ja pole ime, et nördin maapõhja, sest minu pihta ollakse nördinud asjade pärast. Tegelt isegi pohh, mis asjade.
Lihtsalt asjade.
Ela nii, nagu meile meeldib ... EI ELA. Neverever! Elan nii, nagu mulle meeldib, teil on vabadus mitte lugeda, mitte toetada, mitte sallida.

Tõesti ikkagi arvan (ritsiku viimane post), et kui ei meeldi, mine ära. Kui ei taha sellele inimesele annetada, ära anneta. See ei tähenda, et pead misjoneerima, kuidas kõik, kes annetavad, on lollid ja see isik ise üldse vastik ja kuri ja talle ei tohigi annetada. Kui sulle käib närvidele, et aluspesus mööda linna käiakse (khm, mina ja jooks sportrinnahoidja väel, pluusi peale panemata), ära käi ise ja kui häirib, et teised käivad, püsi seal, kus teisi inimesi ei ole. Nagunii käitub keegi nii nagu sulle ei meeldi.
Ohutum on inimesi vältida.

Ei taha ohutust, tahan viriseda?
Nojah, mina ei pea seda virinat lugema siis ju. Minu valik, kui ei taha, ära loe, Triinu.
Ei taha ohutust, tahan tülitseda (nagu mina, noh)? Tülitse, kustuta kommentaare, las inimesed olla lollakad, see ei ole sinu ega minu asi!
Vapper oleks mitte vastu hakata, vaid alla neelata ...
EI ole minu asi, mis kellegi teise meelest on või ei ole vapper. Minu meelest on nii, nagu mina arvan ja kurat, mine persse, kui tuled mulle seletama, et arvan valesti.  MINU elu!
Nende elu (MINU elu), nemad elavad (MINA ELAN!)

Keerasin selle posti kommentaarid üldse kinni.
Sest ma ei taha, et minu pihta virisetakse.
Ei ole minu asi, kui teile ei meeldi. Kui meeldib ... noh, ma ei tunneks eriti midagi. Sest ma olen parasjagu kuri ja võitlevas meeleolus.
Ja nagunii ei meeldi, noh.
Mis siis. Ma ei ela selleks, et teile meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida.

Hilisem lisa ehk postskrimptum ka

Mind aitas sel puhastava viha teel väga väga väga ritsiku viimane blogipost. Õigemini selle kommentaarid. Ritsik rääkis asjadest, mis teda häirivad ja vihastavad ja kommentaarium oli (peamiselt, Kaur, PEAMISELT): "Hissand, kuidas nad võivad!"
Mina lugesin omakorda neid ja olin: "Appi, see on täpselt sama jutt, mis nad mulle rääkisid, aga oma blogis oma käitumise kohta ma millegipärast ei suutnud seda võtta kui kümneaastaste tänitamist "ta poosetab oma uute kingadega" (ehk = ta käib nendega) ja "kuidas ta küll tantsib, käte ja jalgadega, peab ju sedasi!" (lihtsalt tammuma phmt, mu väga vana trauma ajast, kui olin 9 ja mind tuldi õpetama, kuidas peab lastelaagri diskol tantsima).
Inimesed kaagutavad kooris, ainsaks tulemiks: "Aga MEIE oleme targad ja head!"

Kui aru sain, et käib siuksel tasemel karjajutt-tänitamine ja samal tasemel tänitamine käis ka minu ja koerakaka teemal, vihastasin, et inimesed nii lollid on.
Klaar ja puhast tunne tekkis kohe.
Tõdesin, et mul ei ole sihukestega midagi teha. Ja läheb.

Erandi tegin Pärdikute Päevaraamatule, sest Rentsi emotsionaalsusega ma olen suht ära harjunud. St  ma üldiselt pean teda lakmuseks, kuidas inimesed mõtlevad, sest ta on üsna terane, üsna arutlev ja samas väga emotsioonide peal toimiv. Isegi võrreldes minuga on Rents kaugelt emotsionaalsem (ja mina toimin tunnete pealt KOGU AEG), sest mina kaalutlen automaatselt enne, kui (tema puhul enamasti kirjutava) seisukoha võtan, ja pea alati toob mu kaalutlus kaasa "mis see minu asi on, lõpuks" - aga tema lendab peale.