Kokkuvõte

Olen suht uimane avastamast, et mu tundlikkus võõraste inimeste osas on teravam ka vaenu suhtes.
Seda ma teadsin, et ma kuidagi armastan kogu maailma (v.a. need üksikud, keda ei armasta) ning teised sedasi ei armasta. Kuid iseenesestmõistetav ju, et ma nördin, kui võõras inimene mind halvaks peab ... ja et TEISED ÜLDSE EI NÖRDI seepeale?!?!?! oli mõnevõrra üllatav.
Ma ei saanud jumala tükk aega aru, miks mu reaktsiooni ebaadekvaatseks peeti.
Aga jah, kui on ebanormaalne vihastada, sest mind peeti halvaks, vihastada nii, et silme eest hägune ja paar nädalat hiljem pole sellest vihast ikka veel üle poole kadunud, siis on mu reaktsioon tõesti igatepidi üle võlli.

Arvasin, et asi taandub sellele, kas mul on ÕIGUS vihastada ja ma leidsin, et no kuulge - tunded ei saa valed olla, muidugi on mul õigus!
Aga kui enamik inimesi ei vihastaks selle peale? Nagu ei ole ka saba jalge vahele tõmbamise reaktsiooni, neid lihtsalt ei huvita?
Vahemärkus: kunagi Rents kirjutas, et ta ei viitsi kommentaare kustutada üldjuhul, sest teda lihtsalt ei huvita, ainult väga äärmuslikud lähevad.
Ja ma siiamaani imestan ja imetlen, kuidas sedasi saama.
Sest mind haavavad isegi selgelt idioodi kirjutatud negatiivsed kommentaarid. Mul tuleb: "Issand, inimesed on ka sellised! Miks, MIKS?!" ja ahastus ja valu.

Inimesed on erinevad.

Mhmh, veel üks mantra, mida ma endale üha kordasin, et meelde jääks ja selgeks saaks. Mille ma viimasel ajal olen ära jätnud, sest peaks ju ometi selge olema juba?
Ei. EI ole.
Maitea, andke mulle andeks (ma ei ole irooniline praegu!), et mul nii tugevad tunded on võõraste pihta? Ka vihased tunded?
Ja vbla on ka natuke arusaadavam, miks "keegi ei armasta mind" (noh, v.a. need mõned, kes armastavad) minu jaoks kurbus on? Et mul TÕESTI on raske endale õpetada, kuidas ei ole oluline, mida Teised mõtlevad, loeb ainult endale meeldimine? Et minu jaoks oli TÕESTI tohutu vaimne edasiminek, kui mul rohkem pohhui olema hakkas?
Et kui ma nutsin kägaras pesumasina ees põrandal, sest teen, mis ma teen, ikka alumine naaber minuga rahul ei ole, siis see oli mulle päris tragöödia, ja hetk, kui ma kaela õlgade vahelt välja sirutasin ja sõnastasin: "Suva, ma tegin oma parima. Kui ta rahul ei ole, TEMA probleem!" oli päriselt ka võit?

Kokkuvõte: ma kipun võõraste tahtest ja arvamusest hoolima liiga palju - mitte liiga vähe. Ma ei küsi mitte seepärast, et kardaksin "ei-d", vaid seepärast, et kardan inimesi olevat nagu mina ja üle oma piiride ütlevat "jaa, muidugi!", sest ega nad mingid nõmedad ju enda silmis olla taha! Ja seega on mul vähe teha kõiksuguste "isekas tõbras, mõtle teistele ka!" süüdistustega.
Sobiks: "Lase teistel oma otsused ise teha! Sina ei vastuta! Pole sinu asi!"

... ja mul on väga väga raske olukordades, kus mina olen enda arust hea olnud ja IKKA saan sõimata.
Mul ei tule: "Ach, ok, tema asjad, ma teen siis tema moodi," mul tuleb: "Ma teen niigi kõik, et hea olla, aga tema arust ikka ei ole?! Kurat, siis ta on ise tõbras!!!"