Klapib

Paar päeva tagasi nägin äärmiselt ebameeldivat und (phmt sellest, kuidas ma olen vana ja igav ja kogu mu ülejäänud elu on nagu Koit Toome ja Tanel Padari uus muusika - no et vana polnud hea, aga uus on aint selle vana mittehea kordamine ja seega veel halvem, sest pole isegi natuke uudne enam) ja olin kaks päeva kehvas tujus. (Ainult kui meelde tuli, et vähemalt elukoht on olemas, oli naeratamistunne.)
Täna nägin helgeid ja hiljem ka tulevikkuvaatavaid unesid (esimeses olin mingil "5 aastat tagasi tegime seda, teeme kokkutuleku!"-üritusel ja seal LADEMES inimesi rääkisid mulle, kuidas ma jätsin neile sügava mulje nii oma jutu, välimuse kui lihtsalt olekuga, teisest ei mäleta muud kui head tunnet, kolmandas olin teismeline, kes oli kohtunud laheda poisiga ja me tegime igast asju. Nagu mitteseksuaalseid asju, otsisime üles mingi ebameeldiva tüübi, kes oli teiste eest kadunud, ja siis valvasime teda, et jälle ära ei põgeneks näiteks), nüüd on nii hea olla.

Muresid pole, kõik on nii hea!

Unenäod on vägevad. Mõjutavad mind edasi ka siis, kui ärkvel olen. Mõjutavad MITU PÄEVA, kui öösel midagi uut ja eredat ei kogenud.
Jap, unenäod ja kunst-kirjandus-misiganes on oksad ühest tüvest.

Ilm on hea. Lapsepõlves oleks see küll "mis niisugune ongi tänavune suvi või?!"-sildi külge saanud, aga esiteks ma ei mäleta lapsepõlvest mitte ühtegi korda, kus juunikuu oleks nii leitsakuline ja kuum olnud kui tänavu, ja teiseks: natuke olen vananedes ikka õpppinud ka.
Kui on jahe ja sajune, saab tuppa varjule ja kampsun aitab.
Kui on kuum, aitab ainult ujumine, kelder ja poodide lahtiste külmriiulite vahel püsimine. Aga kuna ujumiskohta või poodi tuleb ka minna ja oma parasjagu elatava maja keldrisse pole ma viimased 6 aastat umbes asja teinud (ehk siis puudub harjumus seal käia ja ma ei ole kindel, kus võtmed on), on kuumaga selgelt palju raskem.
Tore ilm on.
Lihtsalt veidi märg.

Kuigi juba neljas pöörane vihmahoog täna akna taga. Aga ma käisin koeraga õues enne, kui need algasid, ja nüüd on veel aega!

Sellest lihtsalt ei piisa, et elu nautida!

Seni teen süüa.

Mulle meeldib süüa teha. Ja kirjutada. Ja koeraga jooksmas käia. Ja ujuda. Ja toidupoes käia. Ja oma pojaga suhelda (tütrega ka, kui teda antakse, aga mul ei ole üldse ahistust,et vahepeal ei saa - ta on mujal õnnelik? Väga hea!!!) Ja tegelikult meeldib mulle isegi tolmuimejaga võtta, harjaga põrandat pühkida või pliiti pesta vms, kui seda pole palju korraga ette nähtud, vaid natukene.
Mulle meeldib lugeda ja internetti läbi lugeda ja vahepeal mõned kehalised harjutused teha. Mulle meeldib virtuaalkontakt toredate inimestega (eriti kui nad mind tunnustavad) ja civvi mängida, mulle meeldib nõeluda (katkisest esemest, mida keegi ei vaja, saab taas vajaliku ja kasuliku!) ja üldiselt üldse tunne, kui mingi puzzletükk maailmast sobib täpselt sinna auku, kuhu vaja.
(Muuhulgas viimase pärast olen kõige rohkem ahastanud, sest kui mulle tundub, et mina ja see või too mees sobime täpselt üksteisega, kus ühel on lohk, seal teisel on muhk, just hea - ja tema meelest üldse ei ole nii ja ma olen: "Aga .... aga ... aga kuidas siis nii? Kas ma tajusin siis nii mööda?!", on see IGA KORD õudne ja jälle avastada, et ma olen väga imelik puzzletükk, kellega ei sobigi keegi, on ikka veel raske.)
Ja kõik need asjad täidavad mu päevad - ja ma olen aina NII VÄSINUD:

NII VÄSINUD!

Aga jah, kõige enam meeldib mulle tunne, et mingi puzzletükk sobib täpselt. Elus, maailmas. (Päris puzzlesid ma ei armasta ÜLDSE. Mulle ei meeldi, et kannatlikkusega saab KINDLASTI pildi koku, mulle meeldib just see määramatus, et on pea lõputu hunnik tükke ja keegi ei tea, mis kokku peaks tulema - aga vahel miski ikkagi klapib täiuslikult!!!!)
Seletab, miks ma tahan ära anda kõik "tellisin, aga pole päriselt  minu suurus"-asjad, lastele väikeseks jäänud asjad, mida-ma-ei-kasuta esemed ja miks mul on: "ISSANDJUMAL!!!! MIKS SA NII TEGID???!" kui keegi viskab täiesti korraliku monitori ära, sest no tal oli uut vaja, kunstnik ju, ja ta ostiski uue ning parema.
Kui ta oleks selle ära andnud soovijale, keegi oleks oma ellu saanud rõõmu ja too kunstnik ei kaotaks midagi, sest ta NAGUNII tahtis uut monitori ja ostiski selle.
OEH.

Muuhulgas meeldib mulle ka "mul on pisike prügi käes, sul on prügikast, asjad klapivad!" näiteks.
Ja kui tema meelest asjad üldse ei klapi, sest see on TEMA prügikast, kuhu võõrast prügi mitte sugugi ei taheta, mul on: "AGAGAGAGAGA  K U I D A S nii saama üldse?!"
Sest minu jaoks on elu puzzle ja ideaalis peaksid kõik saama selles koha, kus just nende andmised ja võtmised tasakaalus on, iga klappimine on võit maailmale ja jee.

Ja nende jaoks ilmselgelt ei ole.