Selgitused, selgitused

Oeh =)
Nagu lapsega räägiks!
Tundlik ei ole see inimene, kel on hulgem hormoone ja need nõristuvad igasuguste asjade peale. 
Tundlik on see, kel on vähe.
Võtke raha-analoogia. Kes märkab rohkem iga sissetulekut ja väljaminekut, kas see, kel on koguaeg vähemalt viiekohaline summa arvel, või see, kel vahel pole kahekohalistki?
Kui sul on palju, ei ole pisiasjad olulised. 
Ehk need pisiasjade-märkajad on tegelt ka vaesurid =) Lihtsalt mul on VEEL VÄHEM. 
Hormoonvaesus on ka selge põhjus, miks ma vihkan hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Eks ole - kui mult võetakse ära needki hormoonid, mis seni kirglikuks tegid, mul ei ole mitte mingit motivatsiooni seksida üldse. Huvikadu 98.69%.
Väga kindel rasestumisvastane vahend - kui ei seksi, lapsi ei saa. 
Orgasmi ei saa nendega ka nagunii.
Pole lihtsalt materjali. 
Antidepressantidega sarnane ses osas. 
Kõrvalepõige:
Tegelikult ma ei tea, mis värk nende rasestumisvastaste tablettide ja plaastritega on - peaks olema sama hormoonkokteil, mis rasedatel? Aga raseduse ajal läks mulle seks väga peale. Kuid pillidega - eip, ei midagi, ei mingit huvi. 
Kõrvalepõike lõpp.

Ja loogiline on, et kuna mulle endale teevad sellised pisikesed asjad hirmasti rõõmu, ma üldse viitsin võõrastele komplimente öelda, tasuta asju ära anda (on hulk inimesi, kes viitsivad samas müüa - ja ma olen "MIKS ma seda peaksin tegema???" sest mul on rahast palju vähem rõõmu kui mõttest, et keegi rõõmustab minu antu pärast), naeratada võõrastele lastele ja koertele (sest ma ise tean, mis MIND väikese lapse ema või koeraomanikuna rõõmustab ehk eesmärk ei ole lihtsalt lapse või koeraga rõõmsat pilkkontakti hoida, vaid ka, et kaasas olev suur inimene lapse või koeraga oleks rõõmus, sest tema nunnu on teiste meelest ka nunnu), olla kõikvõimalike teenindajatega sõbralik ja lahke jne.
Sest MULLE läheks see korda. 
Ja on hulk inimesi, kes nii ei tee, sest neil on hormoone (ikka rahaanaloog) jalaga segada ja neid ei koti võõraste naeratused ja teenindaja "tere"-st hoolivad niipalju, et kui seda pole, lähevad kuskile kaebama. 

Mina lähen kaebama ainult siis, kui keegi on minuga aktiivselt kuri ja mölaklik olnud. Mitte siis, kui ta on väsinud või tujutu või andis vanasti raha valesti tagasi (isegi kui ta tegi seda meelega, oli tal ilmselt raha väga vaja, kui ta niimoodi riskis mõnekümne sendi pärast) - kuigi ma võisin talle endale öelda, kui mul endal raha väga vaja oli, et kuulge, te tegite vea - või kui juhtub õnnetus, pillatakse toit mulle sülle, või juuksur lõikab mulle soengu, mille kohta ma talle spetsiaalselt ütlesin, et igatahes mitte sellist, või bussijuht sööstab üle ristmiku, kuigi tegelikult oli kollane tuli juba punaseks muutunud vms. 
Ma võin mitte tagasi minna (nt selle juuksuri juurde), aga ma ei hakka kaebama, sest mina ise oleksin rämedalt õnnetu sellises olukorras. Ühest küljest: kui oleksin nii õnnetu, et enam ei hooli, ma oleksin ikka KOHUTAVALT õnnetu ju. Kuradile valgusfoorid, kohustus tere ja nägemist öelda, kliendikaarti küsida, silma vaadata - MUL POHHUI!!!
See tähendab, et mul on nii halb, et ma enam ei hooli - ja see on väga halb.
Teisalt: kui ma tahtsin parimat ja lõikasin kliendile täiesti vale soengu, see oleks ka väga hirmus kurb. Kui ta ei kaeba, ma vähemalt ei saa teada, et ma tegin halvasti. 
Nii et mina ei kaeba.
Lihtsalt ei lähe tagasi.  
Ja ma olen pahane kõigi inimeste peale, kes kaebavad. Näiteks minu peale. Viiendat korda järjest, sest ilmselgelt mina olen kohalik Paha Inimene ja kas süüdi või mitte, mu tuju rikkuda on alati okei.
(Vana korter. Siin kolisid poja toa külgseinatagused naabrid minema - loodetavasti meie pärast :D - ja kõik ülejäänud tunduvad toredad.)
Ja ERITI pahane olen nende peale, kes juhul, kui ma teen neile märkuse (vt. ülespoole kohta, kus ma hakkan midagi ütlema ainult siis, kui minuga ollakse kuri ja mölaklik) on: "Kaeba ülemustele siis! mis MINA süüdi olen, et meil sellised reeglid on! Eriti ülbe, tuleb minuga kärkima!"
Nagu ... mul jookseb juhe kokku. 
Ma saan vaimse trauma, et inimesed SELLISED on. Kui ma saan midagi teha, on otsene konfrontatsioon, ma võitlen vaimustuse ja rõõmuga. Aga kui juhtub nii nagu siin võrgupäevikus tookord, ma lihtsalt ...
Öäh. 

Ma saan nii tugeva vaimse trauma, et tahaks vahel tappa kas neid või ennast ja phmt aja jooksul on mu ennasthoidvaks reaktsiooniks saanud lihtsalt endale ütlemine, et pole minu asi, maailm saab hakkama, minu asi on ennast hoida - ja kõik. 
See koerakakadraama oli ka sama asi - ma lihtsalt tahtnuks öökima hakata, et inimesed SELLISED on. Ja kui siis võrgupäevikusse tuli üksteise järel inimesi, kes teatasid, et nemad on ka sellised ja sellised ongi normaalsed, oma prügikasti tulebki prügi eest kaitsta ja MINUL on midagi viga ... 
Võeh. 
Ok, pole minu asi. Inimesed on sellised? Elagu sellistena, hullemat karistust ei suudaks ma välja mõelda, isegi kui üritaksin. 
Nagu ... oledki SELLINE?! 
VÕEH!!!!!