Toob sisse või ei too sisse?

Kirjutan jälle lugu, mis otse lendab käes, mul on nii palju öelda. 
Loodetavasti seekord tahab keegi seda avaldada ka, sest seoses mu "vabakutselise loovisiku toetuse" pikendamatajätmisega - üllatus-üllatus, neil on raha otsas - kuluks teatud lisateenistus kuus ära. 
Me ei sure nälga, et see öeldud oleks, mul ei kao kogu igakuine sissetulek ära - lihtsalt kaob kõik see osa, mis tegi elu lihtsaks, mugavaks ning mida võis laiali jagada ja teistele annetada.
Aga et mul lugu käes lendab ja 200 sõna asemel päevas kipub pigem 1000 tulema, on hea tunne. 
Natuke ka "aga mis mõttes äkki pole see hea lugu? Muidugi on hea, lihtsalt ... äkki ei saa raha =(". 

Sest ma olen elus aaaaaaastaid tagasi kaks korda teinud eksperimenti "kirjuta nii, siis rahvale meeldib" ja jube on, et need eksperimendid olid edukad: rahvale meeldisidki. Aga ... aga ... aga ma tahan kirjutada nii, et mulle endale meeldiks!
Ja kuigi toonased eksperimendid tulid võtmes "paneme sisse need asjad, mis rahvale meeldivad, ja teeme siiski loo, mis mulle meeldib", ma kuidagi enam ei taha nii teha.
Vbla olen enesekindlamaks saanud, mul ei ole enam nii väga vaja teistele meeldida. Nüüd kirjutan seda, mis endale meeldib, ja siis olen pahane, kui kellelegi teisele mitte. 

Aga ma siiski loodan, et see meeldib. Sest minu arust võiks meeldida =)
Õnnepalu on väga hinnatud kirjanik ja tema ka aint heietab.

Mitte et ma ise oleks ühtegi Õnnepalu raamatut läbi lugenud. Kahte olen alustanud, ent jõudnud kuskile leheküljele 50 umbes ja mõelnud: "Mis see ongi kõik v?"
Kunagi üks seltskonna-ajakirjanduse tibu sai ohjeldamatult puid alla mõtteavalduse eest (ebatäpne tsitaat): "Miks ma peaksin raamatuid lugema, mul on endal ka pea otsas, et mõelda", aga mina tunnen end Õnnepalu tekste lugedes täpselt sedasi. Tegu on uitmõtete ja keskkonnakirjeldustega. No ma ka käin keskkondades ja mõtlen. Miks ma teiste mõtteid lugema peaksin?"
Aga no rahvale meeldib, selgelt =)
See minu jutt-essee-autobiograafiline vinjett tuleb must välja, nagu väga oleks vaja väljendada, ehk meeldib kellelegi seda siis lugeda ka.
Kuigi KUIGI see võiks olla ka postitus võrgupäevikus. 
Mul on selliseid küll. 

Aga nende eest kohe kindlasti raha ei saa ning olen kogenud, et öelda EKL-is: "Ma, muide, olen blogija ka," ei too kaasa mitte tunnustavat: "Oo, ta tegutseb mitmes eri kultuurisfääris, hoiab keelt elus ning on inimestele tähtis", vaid: "Aa, ta on mingi kergekaaluline lobiseja, kes endast liiga hästi mõtleb, tüüpiline blogija". 
Nii et ma hoian lahus oma võrgupäevikupidajaidentiteedi ja kirjanikuidentiteedi.
Kuigi tegelikult ei arva, et nii peaks või oleks hea. 

Tegelt lõpetasin nüüdseks selle mõtiskluse ajendanud loo ära. 
Vaja veel paar korda läbi toimetada ja siis vaatame, kas keegi tahab mulle selle eest ka maksta. 
Sest 297 eurot kuus elamiseks on siiski ... napp. Sellega pole kindlasti võimatu elada - noh, kuna see on umbes-täpselt summa, mis korteri eest makstes üle jääb; kui korteri eest ka veel maksta tuleks, oleks räme - aga midagi hõisata ka pole.