Oh II

Tegelt hakkas parem. 
Ilmselt ikkagi haigus, mis siis, et palavik sai varem otsa - ma märkasin tegelt, et vahetult on ujumisel head tagajärjed, aga pikas perspektiivis halvad. Ehk vaevalt ma nüüd külmetasin (hah), ent väsitasin, vbla isegi kurnasin oma haiget keret ja siis oli muudkui kurb, pea käis ringi, kõik oli raske, viuviu.
Aga hakkas parem.
Mitte täiesti hea, ent parem.
Surmasoov kadus jälle ära. Ei ole vaja, et midagi juhtuks, elu on niigi elatav.

MITTE et "ei"-ütlemine - antud juhul siinsamas võrgupäevikus - oleks mulle kerge ja ma ei saaks nt migreeni seepärast. Muidugi sain.
Siuke ekstra-paha ellu juurde täiega heasoovlikult inimeselt.
Mus elab nii sees ind teha teised - sümpaatsed - inimesed rõõmsaks, et "ei"-ütlemine on otsene vaev, pingutus ja katkiminek. Isegi kui "ei" on ainus, mida ma öelda tahan. 
Sest ei, ma samas EI arva, et ükski teraapia ka sel ei-ütlemise teemal aitaks. Ma arvan, et ei aita, et on mõttetu, et ma ei pea tegema asja, mida ma ei taha ... 
aga et ma midagi tean, ei tähenda, et ma seda tunnen. 

Phmt topeltlõks: ma olen häiritud, ei saa end hästi tunda, sest ma ei tee, mida mult tahetakse.
Ei tee, mis siis, et tahtja on kena inimene, kes ilmselgelt soovib mulle head.
Aga ma oleksin veel õnnetum ja häiritum, kui teeksin tema tahmist, ei usaldaks ennast, vaid ikka mingit välist seisukohta, ning pärast oleks HALB.
Ma paraku olen ka jumalast veendunud, et oleks halb.

Lugesin ka - lõdvalt seotud teema, teiste seisukohad versus minu omad - ühe vana, üsna isiklikus võrgupäevikus teraval teemal tehtud postituse kommentaare. 
Sel polnud muud põhjust kui "inimesed on seda postitust antud nädalal palju lugenud, huvitav, mis seal on", aga läks ikka päris ebameeldivaks ka nüüd, aastaid hiljem.
Postitus ise oli täiesti ok, selle võiksin praegugi kirjutada. Esimesed kommentaarid on mõistlikud. Kuskil poole peal keeras ära. Mõnesid ma ikka ei lugenudki - omaenda vastuseid neile küll ja need ütlesid, et ei tasu - ja siis mõned inimesed tagusid elusa kadunukese kirstukaanesse veel ja veel naelu. 
Mhmh, sa oled ikka halb inimene ja ebapärlikarp ajab tarka juttu.
Ja SEE on see, mis minu arust ongi julmus. Sa teed meelega teadlikult teisele haiget. 
Nagu ... ja see on, ma saan aru, ühiskondlikult okei käitumine. 
Poeglaps: Miks sa LOED kommentaare, aru ma ei saa. Sa ju tead, millised inimesed on! "See on vargus, kuidas sa võisid?!?!" kui sa võtsid pitsapoisile jootrahaks oma õelt 3 eurot ja andsid talle pärast viis tagasi?!?!
Aga ma olen ikka täis naiivset usku, et inimesed on ilusad ja head.

+ Anomaalika on nimemuutmises paremaks saanud, aga kuna tema kommentaarid (ka teiste blogides) on nii äratuntavad, pole sellest abi. Loen kaks lauset ja mitte edasi. Võeh!
Aga mõtlen küll, et MIKS ta kommenteerib. Ikka veel. MIKS. See pole isegi isiklik vaen kellegi pihta, lihtsalt üleüldine jobusus, mida on vaja väljendada täiesti toredates blogides jõlkudes.
Mul on arusaamatus, et kui ta on selgelt teist meelt, teistsuguse maailmapildi ja meelelaadiga., MIKS ta lugemas käib ja kommentaare jätab? Kus on käitumise loogika? 
Mitte "need inimesed ei sobi mulle ja minuga, ma ei loe neid enam", vaid "need inimesed ei sobi mulle ja minuga, ma vahepeal teen nende blogides jälle tuuri ja jätan oma mittenõustuvad kommentaarid maha". 
Nagu ... miks? 
Hormoonid? Kas hormoonid on jälle vastus? Et "mul ei teki nende postitusi lugedes negatiivseid tundeid, ent mul tekivad positiivsed tunded seoses sellega, et saan halvasti öelda"?

Inimesed on ikka veidrad. 

Jumala palju inimesi on mulle öelnud, et TORE ju, et inimesed on erinevad, mõtle, kui igav muidu oleks!
Mul küll igav poleks =) Mulle meeldivad inimesed on ikkagi sitaks sageli mõnedes asjades (mitmetes, noh!) eri meelt, kuid vähemalt kuskil kohas valitseks mingi üldine konsensus - näiteks et on halb teistele meelega haiget teha - ja ma ei peaks end pooleks tegema leppides, et no inimesed on erinevad ja osade meelest see ON okei käitumine. Jah, neile kohe meeldibki teistele valu teha, ja see on ka okei. Lepi!