Ärge näkku lööge, eks

Kui ma lähen hilja õhtul (11 paik) ujuma, sest äkki aitab peavalu vastu - ei aidanud - siis see on ju ATH käitumine?
Ei ole? 
Ma tean, et normaalsed inimesed käituvad teisiti. 
Aga mul tuleb mõte ja siis ma teen. 
Ja see on mu elu ja teist elu mul pole. Teist ennast pole ka.
Põhiliselt mind hämmastab, et inimesed polegi samasugused enamasti. Et nad ei tööta samadel põhialustel. Et see, mis minu jaoks on: "Jah, nii käib, tuli idee, viisin selle täide," on nende jaoks: "Oi, sa oled nii julge, oi, sa oled ikka täitsa pöörane!" 
Sest ... sest ma ei ole julge ega pöörane omast arust. Ei, ega ma arg ka ei ole, aga mul puudub sedasorti julguse osas täielikult: "Kardan, aga ikka teen." Ma ei karda. Ma ei saa hirmust üle. Mul lihtsalt ei ole hirmu. Mul ei ole mingit pidurit ka, millest üle minna ja siis teha - mul tuleb idee ja ma teen. Ilma vahepeatuseta.

Kui ma esialgu lugesin autismi kohta, mul ei olnud ideed ka, et mina võiksin autist olla. Autistidele ju meeldivad korduvad tegevused, rutiin, samamoodi on hea - ja siis olen mina, kes ma käin teed poeni ka 8 eri viisil, kunagi ei lähe ja ei tule sama teed, kes saab rahulduse isegi istudes pingile, kuhu ta muidu kunagi ei istu, kes tahab teha uusi asju lihtsalt seepärast, et need on uued. 
Minna Keila linnas alasti ujuma, sest kell on 11 õhtul ja kedagi pole rannas, annab sisemise rõkatava tõuke. 
Teha asju, mida ei tohi ja mida keegi ei tee, on mulle: "Jee! Teeme ära! Kohe!"
No vähemalt kui depressioon ei tapa. Aga no terve ma küll ei ole ja ometi tundus õhtul ujuma minek hea ideena. 
Aa, ja tingimusel, et keegi haiget ei saa. Haiget teha ma ei taha.
Kuigi kogemata olen teinud. 
Siis ma nördin, et mis mõttes mina tahan head ja nemad saavad haiget?! Kus on õigus? Nii ei tohiks!

Nojah, aga inimesed vist enamasti ei ole sellised. Et tuleb pähe ja teevad ära. 
Sest muidu ei tunduks ma üldisel taustal üldse imelik. 
Point on, et enda jaoks ma ei ole imelik. Minu meelest on kõik sellised ja siis ma olen pisarateni jahmunud ja õnnetu, et nad süüdistavad mind sajas surmapatus, kui koerakaka kellegi eraprügikasti panen või ei taha lollile noormehele öelda, et temast rasedaks jäin. Sest ma ei saa aru, mis sellles nii halba on.
Siiamaani ei saa. 

Seda lolli noormeest olen korduvalt linnas näinud ja iga kord on jube. Et ma selle lolliga magasin, et ma tema vastu kena olin, tõi kaasa, et ta armus minusse ja siiamaani otsib sõbralikkust. Emake maa, kui JUBE see on! 
Poeglaps minu kurtmise peale, et nägin teda ja miks, MIKS ta tahab minuga sõbralik olla ja fb-sõber, kui ma ei taha teda mäletatagi: "Ma tunneks sulle rohkem kaasa, aga kuigi ma ei ole väga välimuse põhjal otsustaja inimeste osas, tema puhul ma nägin kohe, et ta on tolgus."
"Tolgus? Mis mõttes?"
"No loll, noh!"
Jah, just. Ebaloomulikult loll. Mul oli ikka see rasestumisvalu väga suur, et sellest mööda suutsin vaadata.
Lollus on üldiselt see patt, mida ma inimestele andeks ei anna. Õelus, isekus, ülbus - kõik on vastuvõetavad, kui inimene ainult loll ei ole. Argus on ka suur patt, aga seal ma olen väga seda meelt, et argus kui kehaline reaktsioon on täiesti ok, see ei sega mind inimest armastamast. Moraalne argus, julguse puudumine mõelda, on asi, mida ma pahaks panen.
Aga seda panen täiega. 

Lollus ja argus on natuke samad asjad minu vaatepunktist. Julguse puudumine mõelda ja suutmatus mõelda annavad sageli sama tulemuse. 

Lihtsalt - andestamatud patud.
Samas ma ei pea end lolliks seepärast, et ma väga-väga last tahan. Rasestuda tahtsin. Nüüd tahan lihtsalt last. Ma näen seda nii, et kirg last saada jooksis mõistusest üle ja no kirglikkus, tunded, tahe ja julgus: absoluutselt mu jaoks ja silmis head asjad. 
Mõistlikkusest ei arva ma aga midagi. See nagu ... ma ei saa sellest aru ja ei pea väärtuseks. Mõistlikkus on midagi minu jaoks niivõrd imelikku, et ma lihtsalt ei mõistagi seda. 
Sest mõistlikkus toetub mingitele väärtustele, mida minu jaoks olemas pole. 
Ma ei saa sellest aru. Ma ei taipa. Ma ei adu pointi.
Millest täpsemalt ma aru ei saa: teha nagu tavaks on, teha, nagu inimestel kombeks, on kellegi meelest hea asi?!
Minu jaoks on vastupidi. Teha, nagu ei tehta, on hea asi lihtsalt seepärast, et näitab: see inimene mõtleb ise, mitte ei käi mööda etteantud teid.
Jah, igasugu vaktsiinivastased ja muidu hullukesed on isemõtlemise üsna halvakõlaliseks muutnud. 
Jah, see, kellega ma magasin, oli ka vaktsiinivastane. 
Siin võib olla teatud põhjus, miks ma kohe läbi ei närinud, et idioot - sest isemõtlemine on mu jaoks phmt hea asi ja ma oma ihas tast hästi arvata ei saanud kohe aru, et ta mitte ei mõtle ise, vaid korrutab seda, mida teised ees ütlevad. Lihtsalt teised teised, kui need, keda mina pigem usaldanuks. 
Ma ei arva midagi head inimestest, kes ei mõtle, aga väidavad, et mõtlevad. Ma hindan just neid, kes MÕTLEVAD.
Isegi kui nad minuga nõus pole. 

Üldiselt ma kiidan väga heaks selle, et kogetakse ise ja antakse teistele infot selle pealt, mida ise kogetud, mitte ei korrutata kellegi teise ideid. Sest minu kogemus on, et elu praktiliselt elada on absoluutselt teistmoodi kui teoreetiliselt asjade käimist-käitumist õppida, ja mul ei ole teie mõistliku maailmapildiga midagi teha - mul ei ole selles kohta ja ma ei sobi sinna ja äyt6teyehysõrrah see üldse olemas on!
Urr.