Loeb ja ei loe

Te kindlasti värisete uudishimust, mis minuga toimub, antidepressantide annust kolmandikule vähendanud. 
Höhöhöö.
Hämmastav, aga eriti mitte midagi. Ma olen jälle väsinum, aga väsimusega nii harjunud, et ma isegi ei märganud, et vahepeal vähem väsinud olin. Põhiline, miks asju on raske teha, ei ole ju väsimus. Põhiline on ahistus ja kurbus, teen ja teen, aga miski paremaks ei lähe. Ja noh - ma tegin ikka. Teen edasi. Asjade ärategemine ei anna mulle midagi juurde, sest aeg, kui ma EI teinud, on nii kaugel minevikus, et meeles ainult teoreetilisena. 
Aga ma ei ole kurvem, ärevam, hädisem selle pisikese annusega.
Oletus: need antidepressandid ei mõjunud mulle suuremat. Nii et nad maha võtta ei mõju ka. 
Vortioksetiin, kui kedagi toimeaine huvitab. Ma jätsin meelde kui "vorstiokse". 
Jäi meelde küll.

Mõtlesin sügavalt järele selle üle, mida notsu üle-eelmise postituse all ütles. 
Olen üsna rabatud. 
Oot, kas inimesed elavad teistmoodi või??? Ehk minu jaoks on loomulik ja elementaarne mitte eriti arvestada tegevusi, mis ei nõua eriti pingutust. Jaah, ma käin iga päev jooksmas, enamasti kaks korda, aga kuna mu distants on umbes kilomeeter või nii, ma ei võta seda kui mainimist väärt asja. Ma pesen nõud, toidan loomad, pesen pesud, teen süüa, võtan tolmu, jne, aga mis sellest rääkida, kui see eriti raske pole? Miks ma oma poega ei utsita neid asju tegema? Vat SEE oleks raske, ma ei taha, ma ei jaksa jne. Ja kui ma vahel harva talt küsin, ta enamasti teeb ka. Lihtsalt ... teise inimese sundimine millekski, mida ta ise loomulikult teha ei taha, on koormus. Ma ei võta seda vabatahtlikult enda peale, kui ta on asju nii palju teinud, et tean: ta saab pesu- ja nõudepesu, toidutegemise ja loomade eest hoolitsemisega vajadusel hakkama. 
Ja poeskäimisega.
Pesemas käib ta ise, asjad pesumasinasse paneb ise, sõpradega suhtleb ise - nende asjadega ma ka ei tegele.  
Vahel ma ei jaksa süüa teha. Olen selline jõuetu. Puudega jne.
Siis teeb ta endale ise makarone või popkorni. Või sööb neid asju, mida saab valmistamata süüa. Pikniku juustupulki, arbuusi, jäätist. 
Jah, ta on toidu suhtes VÄGA valiv ja asi, mis mitu aastat meeldis (müsli ja hommikusöögikrõbinad piimaga), võib edasi aastaid mittemeeldida. Võilebu ta tegi ja sõi paar kuud, siis jälle mitte. Pelmeene ta enam ei söö - muidu oli nende praadimine ka üks asi, mida ta tegi. 
Kurat, ta ei söö isegi mu imelist shokolaadikooki, kuigi SEE on üks asi, mida ta ise tegema õppis ja oskab. 
Ja väidab, kusjuures, et ta ei ole toiduga eriti pirtsakas. Lihtsalt mina ja Tütarlaps oleme eriti mittepirtsakad. Tema on lihtsalt normaalne.

Kaldusin kõrvale. 
Tahtsin rääkida sellest, et märkan neid asju, mis on koormavad. Aga ei, see on ju kõigiga nii? Suhetest ja meheotsimisest kirjutavad need, kel see teema kraabib, mitte õnnelikus suhtes olijad. Üksiolemise ja -elamise omadusi lahkavad need, kellele see keeruline on, mitte õnnelikult ja rahulikult üksi olijad. Suhtest oma kehaga räägivad need, kellele see häiriv teema on, mitte need, kellele see üldse mingi teema pole. Inimene märkabki seda, mis häirib. Kasvõi kivikest kingas. Võimalik, et peale kivikese eemaldamist ta rõõmustab, et nüüd on nii hea käia. Aga kui ta seda kivi veel aastate järel meenutab, oh, kui tore on ikka ilma kivikeseta, on selge, et see häiris teda omal ajal ikka kõvasti. 
Märgataksegi seda, mis häirib. 
Seda ma nutan siin oma depressiooni üle, post posti järel ja inimesed, kes tahavad lugeda millestki muust, on ammu mujale läinud. Oluline on see, mis koormab, mis häirib, millega on probleem. Mis hästi on, on pisiasjad-pisiasjad. Kord-paar tõuseb teadvusse, aga mitte alailma.
Kui notsuga nii ei ole, on kummaline tema (oled kummaline sina, armas!), mitte mina =P