Veel teemast, kuidas ma imelik olen

Ma olen puudega, 
aga mul pole jalad puudu
või silmanägemine.
Et mu käsi 
ajuti ripatab ja 
diagnoos on
"osaline halvatus"
ei paista silma. 
Halvatus inimeste meelest
on midagi muud.
Peavalu pole ju puudeteema,
mida ma üldse.
Õige puue on
palju hullem kammaijaa.
Mina lihtsalt õigustan ennast,
et miks ma oldud ei saa. 

Ma olen kväär,
aga ma pole naisega suudelnudki
viimased 25 aastat.
Ei ole olnud järjekindel
tegema ainult seksuaalseid tegevusi,
mis mulle meeldivad
ja kui ma takkajärgi
jälestangi igat hetke,
see ikka ei ole päris õige kväärlus, kas jaa?
Lihtsalt õigustan ennast,
miks ma oldud ei saa.

Ma alles viimasel aastal
näen ennast
kui ema. 
Enne ikka arvasin,
et kui on alla 4 lapse
ja noorim üle viie aasta vana ka,
see pole emadus ega asi. 
Väikesed lapsed teevad emaks,
suured on lihtsalt inimesed,
kellega koos elad.
Ma ei andnud endale grammigi kiitust
selle eest, et mul on imelised järeltulijad,
sest mis koormust mul nendega?
Lihtsalt õigustaksin ennast,
miks ma oldud ei saa. 

Ja siis ma ütlen, et see pole luuletus ega asi, onjo. Enterluule. Pole väärt olema luuletus. Või mina ise kirjanik. 
Tõsi, kui ma mõne loomingutüki kohta ütlen, et see ON väärt, ega see asja paranda. Teised enamasti ei ütle ja tagasiside teeb mu veel kõhklevamaks ja hädisemaks. Paneb mu uskuma, et ainult õigustan ennast, miks ma oldud ei saa. Tegelikult ma ei olegi ju kirjanik. On täiesti arusaadav, et inimesed mu loomingut ei hinda.
Ütlen ma endale.
Aga tegelt - tegelt mul ikka ongi raske. Kurat depressiooniga, mul on muidu ka raske ju! 

See ATH ajatunnetus - see on RAUDSELT üks teema, mida ma kaasas kannan ja talun. Täpselt: on praegu ja muu pole tähtis. See, mis on praegu, on ainus, mis loeb. Kui on valu, on kõik valu ja midagi muud pole ja polegi.
Hästi veider on ennast jälgida hetkedel, kus vahepeal pea tuikab ja siis jälle mitte - kuidas elu tundub täitsa ok ja siis enam mitte, ainult õudus ja ahistus.
Huvitav on, et välised valud (nagu ma neid nimetan) ei mõju nii. Kui luu on murtud või pahkluu välja väänatud nt. Marrastused, nihestused, mõrad ... Need on täiesti talutavad, isegi kui valu on vahepeal väga tugev. Aga samas põletus on kohutav, peavalu kohutav, menstruatsioonivalu (mul ei ole seda enam!) kohutav ja mõnigi valu veel. 
Ja hingevalu. Kohutav. 
Kui maailm tundub halb, tundub, et ta on alati halb olnud, saab alati halb olema ja mitte miski mitte kunagi ei tundu enam hea. 
Vahepeal tundub kõik rahulik. Ja siis jälle halb. Et kõik tunduks hea?
No ... ma mäletan mõistusega, et selliseid hetki on olnud. 
Kunagi.
Ammu.