Ikka sama teema

Kõik sai taas selgeks (ikka koerakakadraama) ja klaarus ära.
Kordan ja kordan. Palju pordi porrata ...
Ma ei ela selleks, et kellelegi teisele meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida. Ja kui kellegi maailmavaade on: "Kõik peaksid sedasi elama!" on tegu lollusega, mis paratamatult jabur.
Kõik ei sobi elama ühtemoodi. Inimesed on liiga erinevad.

Issandjeesus, meenutage ometi, eelneva tõdemuse peale "ise sa ju ka!"-mõtlejad!
=)
Mina lihtsalt kirjeldasin situatsiooni, kuni inimesed mulle kommentaarides peale jooksid.
Jah, siis ma seletasin, mis minu meelest oleks normaalne käitumine, aga tegelt ei öelnud isegi tolle järelmina, et kõik peaksid sedasi tundma. Selgitasin, et MINU maailmas inimesed tunnevad ja mõtlevad nii. Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head.
Jah, ma ei ole üllatunud, et tegelikult on igasuguseid ja omast arust ilusad ja head on enamuses ka nende hulgas, kes minu arust üle mõistuse nõmedad.
Inimesed elavad nii hästi, kui oskavad. Pole minu asi öelda, et nemad näevad valemini kui mina - aga pole ka nende asi öelda, et mina näen valemini kui nemad.
Igaüks teeb oma parima ja krt, mina teen OMA parima!

Ikka veel seedin seda. Kuidas draama sai taas mu päästjaks, kuidas piisavalt sõimamist - ja korraga NÄGIN, kui absurdne see on.
Kui nõme.
Kukud piisavalt sügavale, saad aru, et sedasi ei suuda.
Aga pole veel nii sügaval ja ahastus ja ebalus ja "KUIDAS nad must aru ei saa?! Ma ju... nii selgelt! Mida, miks?!"
Alles edasi tuleb arusaamine, et ei. Nad tahaksid, et KÕIK elaksid nende moodi. Seadusetähe järgi näiteks.
Minu arust on see absurdne.
Seadused muutuvad.
Mis minu meelest on õige, muutub ka, aga üldse mitte samas taktis. Ja muutub suhteliselt väga vähe, sest seadused muutuvad ka palju pikemas perspektiivis kui ühe inimese eluiga.

Isegi peavalu taandus eile ära ilma migreenitabletita. Kuigi lihvisin ja kruntisin seina, kirjutasin, käisin koeraga ujumas, alustasin "Farenheiti" ning olin üldse nii tusin, et aitaks kaheks päevaks VÄHEMALT.
Kruntvärvi ostsin juurde, täna tuleb liivapaberit ka osta. (Tuleb, peab, sama asi, erinevad sõnad. Ei tule, võiks!)

Nii vara olen ärkvel, sest ärkasin unenäost, kus mu lapsed ja nende onutütar (minu vennatütar) nii umbes vanustes 5-9 vaatasid koos multikaid. Soomekeelsete subtiitritega. Subtiitrid kadusid korraks ära ja lapsed tõstsid kisa, et nad ei saa aru ju sedasi. Supakad tulid tagasi, aga mina küsisin hämmeldunult, kas nad oskavad siis soome keelt?
"Me jagame omavahel kõike! Nii muresid, rõõme kui soome keelt!" vastas mu tütar.
See muide on väga temalik vastus. Vanuses umbes 6-9 võinuks ta täpselt nii öeldagi, mõeldes sellega, et nad selgitavad üksteisele, millest keegi aru sai, ja kokku tuleb peaaegu täispilt.
Ta oli ja on (aga nüüd on ta suur, see ei torka enam sedasi kõrva) elegantse sõnaseade meister.

Kui olin ärganud, köhis kass naljaka häälega. Ja kui ma seepeale pea tõstsin, tuli poeg kempsust ja minu pead nähes küsis: "Mis?!", seletasin - ja pärast ei jäänud enam magama.
Kohv, mõtlesin.
Kohv kutsub mind köögist, peab vist teda tegema minema!

Nii et võiks teda vast tegema hakata, mh? Ja paar võileiba ka süüa, kuidagi õõnes tunne on kõhus.