Nii halb on olla, et mul on raske sõnadesse pannna, mis mõtlen väärtusest inimesena. Aga minu arust neis mõtetes on toimunud areng ja kuna mul on nüüd umbes igavik otsa (10 päeva?) halb, haige ja äärmuseni nõrk olla olnud, on olnud põhjust mõelda jälle sellele, mille juba paar aastat tagasi selja taha jätsin ning unustasin.
Et inimene on imeline isegi siis, kui ta ei tee beebisid õnnelikuks, kirjuta järgmist teistele jubedalt meeldivat teost (ja see ilmub hästi ruttu peale järgmist, onjo, koguaeg pudeneb pärleid ja pole vaja kalliskive lihvida!), tema viimane kook ei maitsegi ta lapsele, ta ei esine avalikkuse ees ja keegi ei kiida teda.
Jah, mul on romaanitoorik (lõpetamata) käes ning jätkamisel, aga mis on tähtsam: kas kirjutada see Väga Heaks või saata uue romaanivõistluse tähtajaks ära? Päriselt! Mis mulle rohkem rõõmu teeks?
Jah, muidugi Väga Hea teos.
Parem vähem, aga paremad.
Ma ei suuda praegu kirjutada. Juba nädal otsa on progress olnud "Mõni lause juures? VÄGA HEA!" Viimastel päevadel ka: "Ma ei taha kirjutada, ma ei jaksa kirjutada, pühin parem pool esikupõrandat. Tundub mõnusam."
Aga ikkagi on sees õudus teemal "Ma ei saa ju sedasi jätkates romaanivõistluse tähtajaks teda HEAKS! Peaks ikka kirjutama ..."
Ja mu lastel on mõlemal viimane teetanus-difteeria süst tegemata.
Ja hambaarsti viimasest visiidist saab ka aasta.
Ja koera peaks uuele vaktsineerimisele regama.
Ja siis temaga minema.
Ja tegelt ma peaks kolima ... kuigi olgu, selle lükkumisega poolde septembrisse olen rahu teinud.
Aga no siiski. Mul on halb olla ja peab-peab-peab taob kogu aeg ajus ja olgugi üha kinnitan endale: "EI PEA!", see nõuab pidevat meenutamist ja jõudu.
Jah, seep see on =) Puudu on usk, et olen imeline, isegi kui midagi nähtavat teiste heaks ei tee.
Teistele luban seda küll, kuid endale mitte.
Pean ju ometi hea olema!
Aga ei pea. Ma ei ole halb inimene. Ma ei ole väärtusetu inimene, keda keegi ei hinda, kui ta parajasti noor emme ei ole või vastkirjutatud ja auhinnatud raamatu kõrval ei sära.
Kuigi noh, jah =)
Mul on ikkagi rohkem Inimese tunne, kui on midagi ette näidata, miks Ma Hea Olen.
Ja ma nüüd öögin ka Peeter Helme peale.
Väga öögin.
Oo, mul on ka romaanivõistlus ka praegu täiega teemas. Et nagu, praegu on ta vist sealmaal, et on võimalus saada ta Väga Heaks õigeks ajaks, aga samas ma olin juba vahepeal arvanud, et saan esimese mustandi juuliks valmis et sõpradele lugeda anda ja siis hakata parandama. Esimene mustand on ikka päris kaugel valmissaamisest praegu, nii et mu hinnangud selle valmimise kiiruse kohta pole vist väga head. Praegu samas natuke see tunne, et sinna on veel pool aastat umbes aega nii et veel jõuab. Ja ta on mul see esimene ja kuidagi hirmus kallis ja ma umbes armastan kõiki tegelasi, nii et ma tahan tõesti, et ta tuleks täismahus nii hea, nagu mõned osad on juba. Aga kohati on hirm, et üteldakse, et potentsiaalsed süžeeaugud /see, et peategelane teeb mõne halva asja vahepeal/ülekomponeeritud olek/veel mingid põhjused teevad ta inimestele loetamatuks ja asi, millesse ma olen neli aastat oma emotsionaalset energiat valanud, on nüüd nullväärtusega.
VastaKustuta(PH teemat kavatsen sajaga ignoreerida, sest isegi on sitt olla)
Ma olen kirjutamisega isegi suht-koht graafikus.
VastaKustutaLihtsalt "oo, läheb ludinal, olen graafikust ees!!!" on kadumas.
Ent ma arvan, oluline on just mõtlemine - midagi ma saan tähtajaks valmis küll, selles pole küsimus ju. Aga mitte lihtsalt enam-vähem viimistletud, vaid päriselt HEA asi - see võib aega võtta.
Mida ma ei taha endale väga anda =(
Vanem laps on ju selles eas, et võtab noorema käekõrvale ja käib vaktsineerimas ära.
VastaKustutajjjah, aint mina peaks leidma neile mõlemale sobiva aja ja peale käima =P
VastaKustutaEnamik inimesi ei tee ühtegi su nimekirjas loetletuist ja ise õitsevad ja õilmitsevad ja on endaga megarahul. Nii et chill.
VastaKustuta