Ks2oö5870pfghjm

Kaks õhtut migreeni. Ühtegi muud põhjust ei paista, kui et "pole ammu migreeni olnud" ja K. ütles mõlemal päeval ka, et peas on imelik, võtab ibukat, ilmselt ilmamuutusest.

Mulle üldiselt selline selge ja soe ilm küll peavalu ei tähenda, kuid ühtegi muud põhjust pole ja migreen oli nii kange, et mõlemal õhtul võtsin kaks tabletti, käisin sooja vee all mõlemal päeval ja ikkkka kannatasin neli kuni kuus tundi.

Süüdistan niisiis ilma. 

Kuigi ilm on meeletult kaunis ja on väga kurb teda süüdistada. Ma ju tahangi teda niisugusena!
Välja arvatud, et migreene küll ei taha. Olen omadega täiesti läbi praegu, kuigi hetkel pea ei valuta. Valu väsitab. 
Mitte vähe. 
Ja sumatriptaan töötab nii, et ahendab pähe minevaid veresooni (miska päästab olukorrast, kus need veresooned on laienenud, peast vere äravoolu võimaldavad sooned aga normaalkitsad ja pea läheb valust lõhki, sest kogunev veri tekitab jubedaid pingeid) ja kuna ajju jõuab vähem verd, olen rohust üleni uimane ja mõelda on ka raske. 

Täna olen ka igasugu imeasju teinud, rääkinud arstiga, teinud ära oma töövõime-hindamise-taotluse, ja mõte, et peaks veel pakkima, on jäle.
Homme pean Poeglapse sünnipäeva. Kuna koroona-aeg, tuleb talle ainult 3 külalist ja läheme Exit Roomi+sööma. Ma arvan, ok. Aga ikkagi tundub see nii raske!

Tegelikult olen migreenist ja selle ravimisest (sümptomite ravi, mitte mingi imeline põhjuste oma) nii väsinud, et mul ei ole midagi uut öelda. Enne tundus, et on, aga pole jõudu meenutada, mis see oli. Nii et vbla kirjutan homme. Praegu jääb pooleli, 
Ainus asi, et ma olen küll väsinud, aga mõte magamaminekust paneb kohe pea tuikama.
Ma olen ju üks neid, kes peavaluga pikali ei saa olla, valu läheb kohe hullemaks. 

***

Ongi 26. september käes. Aeg lendab nagu kotkas. 

Tead, ma ikka mõtlen vahel nördinult sellele, kuidas "Kuigi sa proovid olla hea" ei ole üldse tuntud raamat ja ainus temast avalikus paberajakirjanduses ilmunud arvustus oli märgist jumala mööda. Ta (raamat, mitte arvustus) on puhas nii Kuningate kolmandale jaole osaks saanud kiirustamisest kui Valikute natuke hüplikust sündmustikust, kaanepilt on kah nii krdi ilus - ja mäh. 

Ainus tõeline kompliment peale lugejate rahulolu on sellele olnud mu tütre kooliraamatukogus leidumine. 

14. november osalen Keila Raamatupäeval. Ikka parem kui paljas vesi, eks ole, keegi mäletab, et kirjutan.
Mulle pakuti võimalust seal ka oma raamatuid müüa. Mis annab ürituse olemusest ilmselt hea pildi. Aga ma ikkagi lähen ja näitan näo ära ja vbla saan 3 lugejat juurde =)
Enne võtan pojale (kohustuslik kirjandus) raamatukogust raamatu.

See on suht koomiline, kuidas liigun kodus nagu väga ettevaatlikult hiiliv vanamoor, üks samm võtab sekundi vähemalt, nii raske, nii raske - ja siis jooksen koeraga raamatukokku, sest ta on nagunii vaja õue viia, mul on nagunii vaja veidi liikuda ja õues on kuidagi hoopis teine tunne.  
Kuigi noh. Jooksmises on pausid, sest Totoro eritab või nuusib niisama või vaatab tähelepanelikult puid.
Ta on oravafänn. Minu meelest arvab, et kui ta ainult saaks oravaga suhelda, saaks orav ka aru, et nad oleksid ideaalsed sõbrad - aga oravad millegipärast põgenevad kohe puu otsa ja ükskõik, kuidas Totoro ka kiunub, puu najale hüppab ja innukas on, oravad lähevad eest üha kõrgemale. 
Ja hiljem - nädalaid ja KUID ka hiljem - vaatab Totoro tähelepanelikult puid, mille otsas ta oravat näinud on. Sest äkki on jälle!
(Või "ikka", ma nii täpselt ei saa ta mõtetest aru.)

Peas ikka tuikab pisut. Natuke halb enne Poeglapse sünnipäevatähistamisele, aga mitte just üllatav fakt.
Lähen praegu sooja vee alla ja kui Exit Roomi minek, võtan migreenitabletid kaasa ning loodan parimat.