Vastupidi

Kui ma olin laps, oli mul siuke klassiõde-sõber, kes elas oma emaga kahekesi.
Ja elas. Ja elas. Kogu aeg kahekesi. Vahepeal oli tal rott. Siis suri rott ära. Ema ja tütar - ja oligi kõik. 

Ma mõtlesin sellest palju ja õudusega. Et ma neverever ei tahaks siukest elu. Mitte et parasjagu meest ei ole. Häh, minu ema ja isa hakkasid ka lahus elama, kui ma 8 olin. Ja Ema Mees tuli pildile mõnevõrra hiljem (kuigi ema pildis oli ta ammu olnud, khm, ja oli ka põhjus, miks mu ema ja isa enam kuidagi koos ei saanud elatud).
Aga õudne oli, et kui elu ühe mehega ei klapi, laps valmis tehtud, aga lähete lahku - siis mitte kunagi uut meest ei tule su ellu ja oletegi lapsega kahekesi. 

See tundus mulle nii absurdne ja halb. Põhimõtteliselt elu lõppenuks kuulutamine, sest ühe mehega ei tulnud välja. Palun MITTE sellist elu, mida iganes, aga mitte sellist!

Noh, ja kes nüüd on täpselt sellise elu peal?! 

Oleks naljakas, aga veidi liiga kurb siiski.

Jah, ikka mõtlen sellest perioodiliselt. 

Ma nii üldse ei osanud sellist tulevikku ette näha, et lihtsalt EI SAA ühtegi meest aastaid ja aastaid ja aaaaaaaaaastaid.
Ei ole nii, et mind ei taha keegi. Aga mul hakkavad mahlad jooksma alles siis, kui mu ümber on ainult need mehed alles jäänud, kes tõesti minuga asju ajada ei taha. 

On nii veider, et pole mingit "vastu ootusi juhtus"- asja mul pärast KEAd olnud. 
Tema oli läbi aegade esimene ja viimane kutt, keda ma vahtisin, kes vahtis vastu ja mõne kuu pärast tuli rääkima. 
Ma mõtlesin, et nii käibki. Et see ongi mudel, mis töötab. Aga kas tulid mehed kohe (ja ma alguses isegi magasin mõnega, sest no keegi tahab mind? Ok, proovime! Alati viga, ALATI) või ei tulnud iial. Või olime tuttavad, mis minu arust on täiega jee, aga JUBE raske oli mõnda tuttvat meest pikkade pilkude vahetamisesse meelitada. 

Ja nüüd - päriselt, nüüd olen tulnud mõttele, et äkki see suhetesõlmimisevärk ei käi üldse sedasi pilkudega?
Ja minu jaoks on kaks AINSAT võimalust, mis klappinud on, pilkudemäng (ja see toimis ÜHEL KORRAL, nagu pidi ehk pikk periood pilke ja siis jutt) ning tuttav mees. 

Ja ma olen üksik nagu tolle klassiõe ema. Kes muide oligi üksik surmani. Ta uskus ka horoskoope ja et suhkur on valge surm ja oli samas igati kena välimusega. 
Ma täpselt ei tea, mis sellest järeldub v.a. et kui ma midagi tungivalt ei taha, see juhtub, ja kui ma midagi väga tahan, see ei juhtu. 
Laps nt, eks ole. 

Vat see pilt on minu jaoks arulagedalt naljakas.
Huumorimeel ...