Täiesti enneolematu esimene september

Täna oli hea päev.
WTF, esimene september ja HEA PÄEV?!
Mida aeg edasi, seda enam tõden, et põlgan haridust. Mitte lihtsalt koolisüsteemi, aga kogu ametlik haridus käib vastu kõiki mu tundeid ja mõtteid selle kohta, mismoodi oleks hea elada.
Jah, ja ikkagi käivad mu lapsed koolis ja isegi mul endal on bakaga võrdne haridus käes. Krt, mis mõttes ma ei konformeeru ja ei ela ühiskonna ootuste järgi, kui nii suures asjas nii järeleandlik olen???

Aga hea päev oli. Õmblesin tütre kevadsügismantlile nullist alates käsitsi rinnatasku, sest see mantel on niiiiiiiiiiiiiiii ilus, möödunud kolme aastaga ei ole läinud topiliseks, hakanud kuskilt hargnema ega muidu kulunud (Haa, Hiina kaup, HAAA!!!), aga seal pole ÜHTEGI taskut.
Nagu.
Mitte ühtegi.
Ja kui tütar selle üle kaebas, mul lõi "krt, kui raske ühte sisetaskut teha saab olla?" ette. Tõin oma kunagise kleidikanga jäägid, lõikasin mingi nelinurga välja, palistasin (suht lohakalt) käsitisi ära, panime nööpnõeltega kinni, et oleks ilus ja sirge, ning siis õmblesin (ikka käsitsi, aga seda tegin väga korralikult) mantli külge.
Tütar proovis telefoniga järele, kas jääb kena ja kantav.
Toimis.
Olen enda üle nii uhke, et peaaegu ei oleks medalit vajagi, et nii osav ja vapper olen.
Aga tegelikult oleks veel medal lisaks ikka hea küll.
Pöial on siiamaani hell ja nagu surnud. No see surin sees nagu surnud jalal või käel, kui need kuidagi ära magada.

Et veel medaliväärilisem olla, panin poja kõigile homme kasutusse tulevatele õpikutele paberid ümber.
Miks mina seda teen? Sest ma TAHAN, et ta õpikutel oleks paberid ja õpetajad ei naaguks, aga ma ei taha üldse natukenegi temaga tülitseda, et pane paberid ümber, pane kohe paberid ümber, panepanepane!
Ma panen ise ja kõik on rõõmsad.
Nii et ma panin ja need on nüüd nii ilusad ja siledad ja aww ja oeh, ma olen niiiiiiiiiii vastupidav ja kasulik!

Õuna oma on see, mida ta armastab

Hommikul käisin jooksmas ja poes ja üldse ei surnud selle kätte, ilm oli IMELINE (august ja september on mu lemmikkuud), sõime Nõhku ja tomatisalatit (teate küll, PÄRIS tomatid, till, roheline sibul, kodujuust, hapukoor, sool, pipar), poeg tänas mind nii oma lemmiklimonaadi ostmise kui paberite ees, tütar tasku eest, ta tõi mulle Soomest (isal külas ja tööl tema juures kuu aega) Ann Leckie raamatu, mida eesti keeles veel pole, kõik on nii hea - ja MINA ei pea homme kooli minema!

Halvasti on ainult kaks asja: Poeglaps unustas õpetajatele anda külmkuivatatud maasikad, mis ma talle kaasa panin (minu arust pole ta KUNAGI õpetajatele lilli viinud, ma olen söögiusku. Tütarlaps algul viis, mul läks veidi aega, et otsustada: keegi ei söö lilli!)  ja mul on tänane norm täis kirjutamata.
Vbla kirjutan veel.
Näis.

Mis siis. Vahet pole. Imeline päev!