Ettekanne ulmekirjandusest.
Hiljem lepingu pealt vaatasin, et selle ürituse nimi oli "Kirjanik raamatukogus". Ma olen nüüd ametlikus dokumendis ka kirjanik!
Kõik algas väga halvasti. (Ma oleksin seda nagu juba öelnud? Kas minu elus tavaliselt algabki kõik halvasti?)
Nimelt jäi esimene buss, millega ma liikusin, ummikusse. Kaotasin 10 minutit varuaega. Sellepärast mures olles jooksin huupi teise bussi peale, selle asemel, et minna trollile nagu planeeritud, ja juhtus nii, nagu selliste avantüüride puhul minuga alati juhtub.
Buss sõitis täiesti valel marsruudil ja viis mu planeeritud sihtkohta arvestatava ringiga.
Sinna kadus veel 10 minutit.
Viis minutit enne üritust tahtsin helistada raamatukokku, et küsida, kummale poole ma peaksin pöörama (olin kindel, et raamatukogu peaks asuma 200 m raadiuses, aga ei tahtnud valele poole lidumisega aega raisata). Avastasin, et kuigi olin hommikul oma telefoni raamatukogu numbri salvestanud, oli see arusaamatutel asjaoludel kadunud.
1182 ütles, et nende sekundi hind on 25 senti. Nutsin verepisaraid (muidugi mõttes), aga eeldasin, et ettekande eest saabuv tasu katab selle summa kuhjaga, ja helistasin ikkagi.
Telefonikõne põhjal selgus, et ma olin vales kohas. Mitte totaalselt, aga umbes 800 m jagu.
Issand jumal ja püha perse!
Sest varuminutid olid viimseni otsas ja järgmised 10 minutit tulid juba ajast, kui ma pidanuksin rääkima, inimesed ootasid ja minu raamatukogupoolne võõrustaja sai üha kurjemaks ja kurjemaks. Vihma hakkas ka sadama, nii et ma jooksin pori pritsides läbi lompide.
Aga noh, siis ma jõudsin kohale ja kõik läks hästi nagu alati.
Rääkisin neile raamatutest, mida ma ise armastan. Ja soovitasin raamatuid, mis mulle ei meeldi, aga ma lootsin, et äkki neile meeldivad. Nimetasin maagiliseks realismiks puhast sotsulmet, hirmutasin nad ära fantaasiateoste üüratu paksusega (üks poiss küsis iga raamatu järel "Kui palju lehekülgi seal on? Ja kui suured tähed?" ja kui ma ütlesin arvu ja näitasin suurust, vangutas iga kord kahetsevalt pead ja tõdes: "Ei sobi") ja oma natuke liiga täiskasvanuliku lähenemisega.
Aga nad rääkisid minuga. Küsisid küsimusi, muuseas ka mu enda teoste kohta. Ja lõpuks meelitasid mu üht oma luuletust ette kandma.
Nii et ma lugesin seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele armastusluuletuse. Nemad plaksutasid. Ma eelistan ette kujutada, et neile päriselt ka meeldis. Sest kes veel peaks häbenematult siirast armastusluulet hindama kui mitte verinoored?
Ja ma tulin raamatukogust ära üleni sulanuna ja mõeldes, et teismelised on ikka ületamatult armsad, kui nad vähegi viitsivad.
Mis siis, et nende hulgas see ilmselgelt paljulubav kõrgintellektuaal oli toosama isik, kelle lemmikraamat oli "Eragon".
Nad on nii liigutavalt noored - need noored.
Näh, jälle jõudsid minust ette! Minu esimene kohtumine lugejatega on järgmisel nädalal. Samuti põhikooli vanemad klassid, Lutsu raamatukogus. Peaksin rääkima, kes olen ja miks/mida kirjutan. Noh, kuna vastused nendele küsimustele jäävadki lahtiseks, keskendun muretsedes palju pakilisemale: mul pole midagi selga panna!
VastaKustutaNojah, aga sul on see eelis, et sa kohtud OMA lugejatega. "Jaanik(a)"t vähemalt mõned neist ikka lugenud on.
VastaKustutaMu käest, kui ma "Näljamängud" rääkimiseks üles tõstsin, küsiti, kas see raamat on minu kirjutatud.
/selga panemise üle ma ei muretsenud üldse, aga meigi tegin küll. Mitte et see mu haigekahvatut nägu palju parandanud oleks, aga vähemalt tunne oli pidulik.
a kas teie, kirjanikud, räägite noortele ka sellest, et kirjutamine on enesetundmise ja enese tundmaõppimise vahend? Et saada aru, mis mu peakeses toimub ja mis mu elukeses oluline on, selleks on tihti kirjutamine hästi hea meede. Sest paberile ilmub lisaks taustamürale ka puhas tõde.
VastaKustutaMina küll ei rääkinud.
VastaKustutaEga nendega väga sellist... reaalsust puudutavat juttu ei saanudki räägitud.
Mult küsiti ka, miks mu raamatuid välismaal ei müüda.
Oskasin peale hetkelist vapustust ainult öelda, et mu ainus päris oma raamat on luuleteos, aga sisemiselt tegin suht kuivalt näm-näm, sest enne seda oli olnud see "Näljamängude" "Kas see on Teie kirjutatud?" moment ja mulle tundus, et need inimesed on kohtunud mingi minu omast väga oluliselt erineva kirjanikudefintsiooniga ja selle mulle külge riputanud.
Mis oli natuke veider.
Teemasse: panin oma järgmise lapse postkasti ja saatsin toimetaja käte vahele.
VastaKustutaKõik, mis mul parasjagu oli, läks sisse. Kui sellega ka kümme korda kuulsamaks ei saa, siis... oh, siis tuleb jälle uus kirjutada.
Aga teda armastan ma ikkagi nii väga, et lihtsalt pooleks!