Terve päev santehnikat.
Kodu võõrustab elektrikku JA torumeest ühekorraga.
Mehed räägivad mingit täiesti mõistetamatut juttu, millest ma õnneks ei peagi aru saama. Arusaadavad punktid on, et kempsupoti ma peaks uue ostma, senisega pole midagi teha, nad pole näinudki sellist juba aastaid. Ja et seda juppi ja seda juppi ja seda juppi käisime Bauhofis ostmas, ja nüüd läheme ostma seda juppi ja seda juppi ja seda juppi ja kui seda viimast ei ole, tellime kohe ära ka.
Ma täpselt ei tea, mida ma lootsin enne selle raske otsuse tegemist, et kutsun professionaalid askeldama. Et lasen töömehed uksest sisse ja maagiliselt on mul kaks tundi hiljem vaesus, aga laitmatult töötav vannituba-kemps siiski ka? Ilmselt küll.
Noh, ei ole asjad nii lihtsad.
Esiteks pole vaesust - nad võtsid ainult materjaliraha, aga tööarve tuleb hiljem. Tõtt-öelda eelistan ma kiirvaesumist sellele hilisemale arvesaatmisele oluliselt, aga no mis teha. Kord on kord.
Teiseks minu iidsele kempsupotile lihtsalt pole seda pisikest lihtsat jubinat saada enam, millega ta jälle vett peaks. Nii et selles osas ei paranenud midagi.
Kolmandaks selgus taaskord, et töömehed on inimesed! Nendega peab suhtlema! Õnneks mitte nii palju, kui vastutuleliku meessoost tuttavaga, kes tuleb kodutöid tegema, aga siiski. Ning see, et nad räägivad pool aega täiesti arusaamatut juttu, millegipärast seejuures kõiki (nii arusaamatuid kui arusaadavaid) lauseid 4 korda korrates, ja üks veel pudistab ka, ei lase kohustuslikul suhtlusosal üldse sujuda. Minu ülesanne kaasinimesena oli olukorraga kuidagi toime tulla.
Päästjaks osutus täiesti ootamatult kass.
Nüüd ma viimaks tean, miks neid elukaid vaja on! Kõigil meist on oma kass ja omad kassilood, võime teha nunnutavat häält ja arutada, kas karvasem kass ajab rohkem karvu ka. Kui tekkis veider vaikus, sai vaadata, kuidas Korpus akna vahel tuterdavat kärbest jälgib, ja selle kohta tähendusi teha.
Šokolaadiküpsised, muidugi, aitasid ka pisut seda aega lühendada, kui üks mees töötas ja teine ootas ning siis jälle vastupidi =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mul on olnud autoremondis käies nii, et hiljem mõtlen - oleks võinud diktofoni kaasa võtta, sest kui mees kodus küsib, mis auto kohta öeldi, suudan ainult umbmääraselt viidata - see ümmargune kummist asi vasaku esiratta juures tuleb vist ära vahetada.
VastaKustutaSa vähemasti ei olnud sunnitud nende tegevusel pidevat kontrollivat silma peal hoidma. Elu Nõmmel on mulle õpetanud, et valdav enamus töömehi ei ole meistrimehed.
VastaKustutaTüüpiline. Seoses sooja vee naasmisega, käisin dusi all, seoses duši all käimisega hakkas naaber kuskilt dusialuse alt vett pähe saama.
VastaKustutaMina enam koduseid remonttöid ette ei võta.
Mhmh. Nüüd võiks torumees asja ilusti ilma lisatasuta ära parandada.
VastaKustutaMa olen aastaid mõelnud, et kõige lihtsam oleks ikkagi ise kõik ära teha (kui ainult oskaks). Ajakulu on umbes sama ja kui pärast midagi vussis on, siis vähemasti pole peale enda kedagi süüdistada.