Sein

Kui ma teile siia kirjutan, siis teen ma enda lahti.
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.

Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."

Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.

Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...  
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)

Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!