Kui hakkab vedama, siis veab.
Ja veab ja veab ja veab ja kui enam ei vea, lohistad ise edasi, sest no KAMMAAAAAN! Peab ju vedama!
Teiste sõnadega - ma olen adrenaliinist purjus.
Kõik asjad jooksevad üksteise selga kokku, kõik head, kõik põnevad, kõik erutavad ja säravad.
(Ühtlasi ka kõik koolitööd, mille nimi on leegion ja milleks mul üldse aega pole, aga neid ma ignoreerin.)
Selline tunne on, nagu jookseksid mööda veresooni pisikesed kuldsed mullid ja kui nad kõik korraga lõhkevad, lõhken ka mina. Täiesti tükkideks - aga väga rahulolevalt.
Mängiti head mängu. Kirjutati häid sõnu. Tehti fotosid. Kutsuti esinema. Tänati. Kiideti. Töödeldi. Kritiseeriti. Tehti illustratsioon. Lubati maksta. Ilmutati raamat. Lubati teisi raamatuid ära osta. Tehti ettepanekuid. Oldi huvitatud minu vallalisuse faktist. Tehti veel ettepanekuid, teistsuguseid. Saadeti allikaid. Suudeldi kätt.
Kõik inimesed on nii ilusad ja head.
Ja isegi valusad asjad on ilusad ja igavad asjad põnevad. Oleks vaid aega, oleks vaid aega süüvida!
Pildiõrritus. Ei sisalda rõivaid, küll aga näpuotsaga loodust.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
ma tean küll et sul on notsu, kes oskab heatujutada, aga sisetunne esimene assotsiatsioon sinu postitusega olid jõulud 1989. Teine assotsiatsioon oli see https://www.youtube.com/watch?v=hlHp814kr5w
VastaKustuta... et miskipärast kogu see heaolulaine meenutas neid asju.
Maailm ikka täiesti alla käinud. Poliitikute kirjumise sissekannetel on mustmiljon kommentaari, kena naisterahva pildi all mitte ühtegi. Ma siis puhtalt tasakaalu mõttes ütlen, et ilus õrritus on.
VastaKustutakesse notsu on, kes oskab heatujutada?
VastaKustutaega ometi mina?
ma ei saa öelda, et viimase kuu jooksul ei oleks mul kordagi hea tuju olnud, aga neid päevi saab kokku ehk paar ja isegi selliseid, kus oli lihtsalt jama, mitte must masendus, oli ehk poolteist nädalat.
mis põhjusel ei suutnud ma seda postitust kommenteeridagi, sest oma ebaadekvaatsuse tunne lämmatas.
kuigi hakkan tasapisi vist august välja ronima.
Ka mina olen kurb vahel. Aga püüan seda salata, kuni vähegi suudan, ja mainida alles takkajärgi.
VastaKustutaKuni soolikad läbi rebenenud kõhukelme nii kaugele ei ripu, et järel lohisevad, seni tuleb naeratus pähe joonistada ja edasi joosta, pole siin midagi =P
(pai, notsu! Pai!)
uih, mina küll nii tubli ei jaksa oma soolikatega alati olla.
VastaKustutaaga aitäh pai eest. nüüd olen ma õnneks ka juba konditsioonis, et paisid vastu võtta. vahepeal oli nii hull, et paitaja oleks pidanud päris kõvasti vaeva nägema, et pai mulle kohale jõuaks.