Ebakindel laps keeldub vähemalt ühes eluvaldkonnas ebakindel olemast

Ei tulegi meelde, millal nii tobedal moel nii õudne oli viimati.
Kuu aega koolivaheaega - ja jälle kooli tulla oli täiesti vabisemavõtvalt kohutav, nagu oleksin jälle põhikoolis ja peaksin peale pühapäeva esmaspäeva hommikul kehalisse, matemaatikasse ja vene keelde lonkima.
Võib-olla vahepealne koolimälestuste üleskeerutamine tegi seda. Sest õigupoolest ei ole mu praegune kool ei õudne ega kohutav ja rahvaste palli me seal ka ei mängi. Ei tea, milles asi.
Aga mul oli täiesti vastik ärevus kõhus täna hommikul ja siis ma hoidsin kõvasti oma poja käest kinni, võtsin bussis stressist vabastavaid poose ja tegin mõtteharjutusi "just praegu on just praegu - mitte tunni aja eest ega tunni aja pärast - ning kas mul on just praegu mingi põhjus end halvasti tunda?"

Kooli kohalejõudmine aga üldse ei päästnud, kohutav ärevus oli alles ja niipea, kui ma teda aktiivselt peitu ei kõssitanud, ajas mulle haarmed rindu ja süda hakkas kiiremini lööma, kuklas tõusid karvad turri ja pähe tuli vaikne halisev mõte: "Tahan koju..."

Päeva peale vaikselt kogunevad saavutused asusid seda närvlikkust siiski jupphaaval lahustama ja juba tundus, et kõik saab korda - kuni mul oli vaja kolme eri bussiga sõita. Vantsisin niisiis läbi lumesaju 4 eri kohta, kust teoreetiliselt võinuks ühiskaarti hankida, ja kuskil polnud.
Kohe hakkasin endale jälle küündimatu inimesena tunduma, kuigi, pagan võtaks, ega see minu viga ole, et nad ei suuda inimesi kaartidega ära varustada!
Sõitsin vihaselt jänest, sõin poest ostetud kapsasalatit ja lugesin raamatut.
Raamatus esines poetess, kes oli ühtlasi keelegeenius, planeetivaheline superstaar (ikka luuletustega) ja nii piltilus, et kogenud armeekindral, vanus 50+, armus kohe kolinal ära ainult peale vaatamise põhjal.
Vihastasin veel enam. Võimalik, et mõnel muul hetkel oleks ükskõik olnud, aga täna ei olnud.

Minu seisukohalt on sedasorti poeetide, kirjanike ja laulikute kirjanduses haipimine sigadus.
Neil ülibardidest raamatutegelastel ei ole mingit sarnasust päris poeetide, kirjanike ja laulikutega (kes on samasugused õnnetud ahvid, samasugused ebakindlad lapsed nagu kõik teisedki), küll aga paistab neist läbi nende autori soov "Vaadake MIND! Ma olen peaagu nagu too väljamõeldud pooljumal, ma ka kirjutan! Mina loon teile maailmu! Mina vormin teie mõtteid! Ma sõnastan teie tunded paremini, kui te ise suudaksite, ma näitan teile hõbedast ja virtsast peeglit, kust te näete palju tõelisemat iseennast, mõistke seda! HINNAKE SEDA! USKUGE, ET MA OLEN HIIGLANE!!!"

Ja noh, kuna see on minu eluala ka, siis ositi käib see endahaipimine minu pihta samuti. Miska ma vihastasin.
Sest tegelikult ma arvan, et olen päris lahe juba sellisena, nagu olen, ja püüan kogu aeg saada paremaks kirjanikuks, et edaspidi veel lahedam olla. Mul ei ole sinna juurde vaja kuldkrooni, aupaistet ega prohvetistaatust, ma arvan, et kirjutamine ongi maailma peaaegu et lahedaim asi, ja seda ei pea teemantite ja planeetidevahelise staariseisuse abil vingemaks haipima.
Phmt meil on nii kõva toode, sõbrad poeedid-kirjanikud-sõnakunstnikud, et jõuline reklaam jätab sellest halvema mulje, kui asi tegelikult on. See on toode, mis peaks ennast ise müüma ja kui teda niimoodi superstaar-missPäikesesüsteem-koodimurdjageeniuse väljamõtlemisega peale suruda, jääb mulje, nagu me ise ei usuks sellesse.

No maitea. Mina küll usun!
Pfft.