Täiesti imeline. Kooliaasta pole ikka veel jätkunud. Ikka veel kestavad vabad päevad, mil võin kerida end silmini akrüülist kampsunisse, teha lugematuid tassitäisi rohelist teed (ja ühe kohvi ka vahele), tihedaid sealihasuppe ja tomati- ja küüslaugukastmeid ja kirjutada lihtsaid väikesi armastuslugusid (vahelduseks keerukatele veristele lugudele postapokalüptikast).
Pean tunnistama, et üldhuvitavate teemade võrgupäevikus üles võtmine rebib natuke sellest küülikuvillasest olemisest välja. Kui tuleb palju kommentaare, läheb natuke ikka alati löömiseks ka, ja siis siukest "elu on nii nunnu ja armas ja pehme nagu jõululumi"-värki jääb nagu vähemaks.
Samas sai päeviku blogipuu tabelis jälle kuskile esikahekümne kanti selle abil, ja vahel ikka on meeldiv ennast niimoodi ülespoole pressida. Sest mu jooksva karusnahkpehme eluviisi põhiline miinus ongi see, et saavutusvajadus on täitmata. Kui ikka juba viis päeva ei ole maailma nihutada püütudki, hakkab kuklas tiksuma ebameeldiv tunne, et kui ei ole seda juba terve nädala teinud, kust ma tean, et üldse suudan? Üldse julgen? Üldse tahan?
Miska seoses, vabandage mind, ma pean nüüd minema ja jooksma surmlibedasse öhe ja riskima jalaluumurruga, et uskuda - ma siiski suudan veel olla loll, hulljulge ja panna end ebamugavasse olukorda, kui ma seda tahan*.
* Miks ma seda tahan, on täiesti teisejärguline sealjuures. Kuradile ratsionaalsus!
Madmax arvas et vbla peaks ühiskond vähem rõhuma instinktidele ja rohkem mõistusele. Mina arvan, et kuna nii rõõm, põnevus, kirg, empaatia, kiindumus, kaastunne, kui ka viha, kurbus, muretsemine, meeleheide ja üldse kõik maailma tunded on kehalised nähtused ja neid poleks vastavate hormoonikokteilideta olemaski, nõuaks katse muuta inimkond mõistlikuks meie kõigi kehadest eraldatud tehisintellektideks tegemist ja siis on phmt juba Matrix, sest kuna neil tehistel puuduksid kehad ja seega ka tunded, poleks nad enam sendi eestki inimlikud - ja milleks siis kogu see tants?
Kuhu jääb elamise lust ja lõbu? Võlu ja valu?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Äge video! Kuulasin Lykke Lid üksvahe iga päev. Iga kord tekkis tahtmine tantsida.
VastaKustutaMina olen tglt kõva mõistusefänn, mulle õudselt meeldib mõistusega asju lahata ja kuna see on maailmas suht haruldane, siis suhtun alatasa ka sarkastiliselt neisse, kes hädaldavad, et issand, kuidas mõistuseinimesed ahistavad. ma tahaks siis iga kord küsida, et ee, mis mõistuseinimesed, seda, et keegi kvaliteetselt ja põhjalikult mõtleks, peaaegu ei näegi ju?
VastaKustutaaga kuigi ma hindan kõrgelt mõistust kui tööriista, millega saab vahel oma eesmärke palju paremini kätte kui niisama ja vahel lihtsalt asja eest, teist taga põnevaid tulemusi - on minu maailmas triviaalsuseni selge tõsiasi, et eesmärke ennast ei ole puhtalt mõtlemisega võimalik seada.
ega üldse ideaale. isegi "minu ideaal on mõistusepärasus" on ikkagi tundepõhine lause.
eesmärkide-ideaalide jaoks on vaja eelistusi ja eelistused on viimselt alati tunded. vahel paistab, et ei ole, aga siis pole lihtsalt piisavalt sügavalt kaevatud.
arvuti ongi selles mõttes hea näide, et ta lahendab õudselt hästi väga keerulisi etteantud ülesandeid, aga eesmärke ise ei püstita.
aga mõistus tööriistana on siiski vaimustav, kuigi paraku veel logisev. Ambrosius kunagi märkis mu pool, et intuitsioon on selline hea evolutsiooniliselt sissetöötatud, hästi kiire ja töökindel mehhanism. Mõistus on uus ja huvitav ja annab uudseid tulemusi, aga uue asjana on sealt bugid esialgu veel välja triikimata. ja aeglasevõitu on ta instiktide ja intuitsiooniga võrreldes ka, kiirete otsuste tegemiseks ei sobi.
ma tunnen mõistuse vastu just sellist vaimustust, nagu võiks tunda mõni IT-nohik uue huvitava programmi beetaversiooni vastu.
Einoh, ma ka mõistust täiega pooldan. Mh. nt oma tunnete lahtivõtmist ja mõistusega analüüsimist.
VastaKustutaAinult tunne on ikka väga nõrk põhi mingikski otsustusaluseks, sest tunded on tölbid paraku - jooksevad mööda tuttavaid radu ja ei oska neilt kõrvale pöörata.
Elik mõistust mängu rohkem. Analüüsi. Sõnasta. Otsusta. Täiesti nõus.
Lihtsalt _ainult_ mõistus ei ole ka üldse jätkusuutlik. Nagu sa juba mainisidki.
Nt ma ei ole sugugi kindel, et inimestele, kes tahavad lapsi puhtmõistuslikel kaalutlustel, ikka tuleks selline lapsesaamisluba anda, nagu MadMaxil seal perekonnapostituses juttu on.
Inimesed, kes on väga mõistlikud, enamasti ei tahagi lapsi. Ja need mõistlikud, kes suudavad kuidagi mõistlikult lapse otstarbekuse endale ära põhjendada, need äratavad mus kerget õudu, sest - sest - sest - OOT, MIDA MÕISTLIKKU NAD SELLE LAPSEGA TEHA TAHAVAD SIIS NÜÜD??
Mingi.. eksperiment kasvatusteaduses äkki? Inimlapsega, kelle maailma toomise osas neil ei ole tundeid vaid paljas mõistuslik otsus?! APPI! APPIIIII!
nojah, siin tuleb ka mängu esiteks see, et mõistus on meil kõigest bugine beetaversioon, ja teiseks see, et väga mõistuspärase lapsesaamisplaaniga inimene äratab kahtlust, et ta lihtsalt ei ole oma varjatud tundeliste motiividega kursis (vt mu eelmist kommentaari). äkki on nt haige kontrollifriik ja vabandab seda mõistuspärasusega välja?
VastaKustutasee, kes on oma tunnetest teadlik, on kaugelt usaldusväärsem, sest ta vähemalt enam-vähem teab, mis tingimustes ta opereerib ja kust tema eesmärgid tulevad.
see, et bugine beetaversioon, tuleb mängu sellepärast, et kuna bugine, siis võivad puhtalt mõistusega tehtud plaanides ilged vead sees olla. ja kuna selliste plaanidega inimesel on reeglina mõistusse religioosselt fanaatiline suhtumine, siis on ta oma plaanide suhtes kahjuks vähem kriitiline.
VastaKustutasee religioosne vaimustus ja vähene kriitilisus tähendab, et kui keegi end väga raevukalt mõistuseinimeseks tituleerib, on tegemist ilmselt mõistusefundamentalistiga.
aga selline every sperm is sacred lapsesaamisesüsteem on kah jama..
VastaKustutaõnneks paistab, et selle vastu piisab, kui naised saavad 1) haridust ja 2) sünnikontrollivahendid. tunded või mitte, aga ajalugu on näidanud, et siis langeb sündivus järsult.
isegi sünnikontrollivahendid ei ole nii tähtsad kui haridus ja üldse mentaliteet. ma kunagi lugesin, et 18. sajandi kõrgkihis langes sündivus peamiselt mentaliteedi muutuse tõttu, sest ega neil paremaid rasedusvastaseid vahendeid ei olnud kui eelmistel sajanditel.
sa nii ilusti ütlesid sellega ära, miks mina puhtmõistuslikke otsuseid ei taha usaldada =)
VastaKustutamul oleks kulunud 3x rohkem sõnu sama asja jaoks kardetavasti.
lühidalt, "teadlikkus" on võtmesõna. kui teadlikkuse pealt mõistus tööle panna, andke aga minna.
VastaKustuta