Ja öösiti nüüd ei ma enam maga

On mingisugune täiesti eriline väsimuse aste, kus ma hakkan köhima ja värisema, aga pea ei valuta. See on siis, kui on phmt tore ja murevaba, ainult väga magamata olla.
Ja siis on selline kehalise väsimuse aste, mil teha jõuharjutusi isikliku rekordi piirimaile on täiesti võimalik, aga minna üks peatusevahe jalgsi edasi järgmist bussi ootama on täiesti võimatu ja peab istuma peatuses pingi peal ja nürilt enda ette põrnitsema, sest ei jaksa.
Ja siis on muidugi väsimus, mis paneb pea valutama.
Ja väsimus,  mis on liiga suur, et voodit üles tegema hakata. (Sellega ei saa hästi magama minna.)
Ja väsimus, millega ei tahagi suhelda enam, tõesti ei taha. Isegi skaibis mitte. Sest kellelegi teisele peale iseenda mõtlemine on raske töö korraga.

Õenduskool õpetab mulle väsimuste kohta rohkem, kui kaks last õpetasid. Sest ma olin sageli laipväsinud ka nende beebieas, ent siis oli pidevalt silme ees lootusrikas teadmine, et kui ma tõesti tahan, võin tegelikult magada kogu aeg, kui laps magab. Tõsi, see võttis mult igasuguse vaba aja ja sageli tuli magada veidras kramplikus poosis, rind lapse suus, aga vähemalt ma sain magada, kui magada oli vaja.
Nüüd on kuidagi teistmoodi.
Phmt saaks ju ikka magada, tuues ka nüüd ohvriks kogu vaba aja, kuid kuna puudub lohutus "aga lapsed on varsti suuremad ja see möödub," ei raatsi.
S.t. kui kool on läbi, tuleb ju töö ja siis on kõik veel hullem!
Või vähemalt on oht, et siis on kõik veel hullem. Päriselt ette ei tea keegi.

Kui järgmisel päeval on vaja vara tõusta, ei viitsi Organism viimasel ajal enam korralikult magama jäädagi. Või no jääb ikka, aga iga veider tuuleõhk või tänavalaterna vilkumine rebib ta kohe ärkvele ja ta viskab ööpimedusse üles nõudliku: "Eideke! Mu arust peab varsti kargu alla ajama!"-üleskutse. (Üleskutse ses mõttes, et kutsub üles tõusma.)
Mispeale mina vaatan kella, tuvastan, et 2:42 ja nagu vara veel, ning Organism köhatab vabandavalt ning jääb taltsalt uuesti tuttu - ainult selleks, et kell 3:20 uuesti ärgata ja röögatada, et kohe peab riidesse panema. Ja siis kell 4:04. Ja siis 5:22 (ning see on juba tõesti paaniline karje; siis mul vahel ei õnnestugi enam uinuda, sest mis sa seda tühist tundi ja veel natukest aega ikka enam unetad) ja kiljed "Eideke! Kui sa nüüd kohe, kell 4:57 ärka, ei jõua sa hommikul ei kõhulihaseid teha ega duši all käia!" on mulle ikka väga tüütuks muutunud juba.

Nagu arvata võib, ei aita sellised lõbusad öised vahepalad mind kroonilise väsimuse vältimisel üldse edasi.

Samas on Organism mõnes asjas ka üllatavalt koostöövalmiks ja mõistlikuks muutunud.
Näiteks kui ma olen sedasi väsinud ja tujutu ja pahur, nagu ma olen, ning mõtlen end toiduga lohutada, arvab Organism esmalt, et tema arust ei kõla täis kõhuga lisaks süüa üldse mitte lohutavalt, vaid hoopis kurnavalt. Ja kui ma teda ignoreerides kell kümme õhtul ikkagi mingeid keedumune majoneesiga näost sisse ajan, ütleb Organism mulle pärast õnnetult: "No milleks seda vaja oli? Nüüd on veel halvem olla!" ja ma olen sunnitud tõdema, et tal on õigus.
Järgmisel korral on tal seega juba kergem mind veenda.
Millega seoses möödunud sügisel tekkinud ootamatult sale joon kestab päris kenasti edasi ja füüsiline võimekus küll plahvatuslikult ei kasva, aga vähemalt ei kahane ka. Sest nojah, kui ma kolm päeva ei treeni, hakkab pea valutama ning ringi käima ja Organism kraabib mind seestpoolt küüntega ja hädaldab, et ta on raisus ja kõduneb juba ja võtku ma midagi ette, tõstku vererõhku ja kohe, APPI, EIDEKE, APPI!
Ja siis ma treenin. Mis mul muud üle jääb!
Oma Organismi tuleb ju kuulata ning vähemalt minu oma paistab tegelikult silma ka päris hea enesesäilitamistungiga. Nii et tema kuulamine on õigupoolest tervisele kasulik.

Et Organismile väga meeldib mu armsamat katsuda ja vereringe juba lihtsalt kallistamisele mõtlemise peale heaoluhormoonidest kihisema virutatakse, on ses valguses üsna hea märk, eks ole? =)

Viimane lause sai kirja pandud seoses sellega, et olen igal võrgupäeviku pidamise aastal siin valentinipäevast kuidagi välja teinud ja sel peab järelikult ka tegema. Puhtalt traditsioonide nimel.
Ja seepärast ka, et tegelikult on tore, et on olemas päev, mil on igati sobilik ja üldse mitte ootamatu mõelda hoolimisest ja haavumisest, ihast ja igatsusest, kirest ja kiindumusest, seksist ja siirusest - kõigest sellest, mis muudab vähemalt minu elu maitsekaks; annab tunda, et tegu on ikka elu ja mitte mingi ühtlase lillornamendiga. 
(Isegi kui see õige mõtlemise päev oli juba jupp aega tagasi ära. Ma ju kõike ka kohe ei jõua!)