Stiilimutt

Ühesõnaga, daamid ja härrad, selgesti hakkasin ma ennast liiga tõsiselt võtma, mis on ühest küljest lollus ja teisest surmapatt ning päädibki sellega, et tahan olla Tartu poetess, sest jubedalt ajab ju kadedaks, kuidas keegi võtab mingid triviaalsused ja tekitab neist elu mõtte sedasi, et lugeja jääb uskuma kah veel.
Eriti ajab see kadedaks siis, kui tahaksid ise ka muudkui kirjutada Elu Mõttest, aga tähtsad asjad elus on juba pikemat aega samad ning pisiasjad tunduvad nii tähtsusetud, sest Elu Mõte on ju see, mis loeb!

Aga  pisiasjad ei ole tegelikult tähtsusetud. Kui koostada elu ainult tähtsatest asjadest, poleks selline elu üldse elamist väärt.
Lisaks poleks tulemus ühele õigele elule üldse sarnane ka mitte.

Niisiis, pisiasju: läksin mina täna üle Pärnu maantee.
Õigupoolest veel ei läinud, ootasin alles rohelist tuld. Ja korraga tuleb minu ligi mingi eideke ja sõnab: "Vabandage neiu, aga ma lihtsalt pean seda ütlema. No kuidas küll inimesed tänapäeval riides käivad!"
Esimese hooga mõtlesin, et ta peab mind silmas. Mõtlesin kiiresti üle: punased sametpüksid, pruunid saapad, must mantel vihjega 19. sajandi sõjaväemundritele nii lõike kui vasksete nööpide osas, punased seemisnahksust teesklevad kindad (täpselt pükstega ühte värvi, seepärast ma need ostsingi), tumeroheline kunstnahast kott ja rohkem ei midagi, mida mantli alt näha oleks.
No misasja! Väga hea on ju!
"Keda te silmas peate?"
Eideke teeb põlgliku viipe inimeste poole, kes koos meiega rohelist tuld ootavad. "Neid! Neid kõiki!"
Vaatan üle. Tavalised Eesti inimesed tavalistes jopedes ja sinistes, mustades ja hallides pükstes v.a. üks noor naine, kel on must nahkjakk, kandadeni seelik ja punased kingad. Kandadeni seelik on mu lemmiklõikega, see, mille saab kangast poolringi lõigates. Värvid on veits mõttetud (mingi beež, mingi kreemikas) ja nahkjakk ei istu kõige paremini, aga üldiselt tunnen temaga hingesugulust juba selle healõikelise seeliku pärast.
"Nagu inimesed ikka," vastan veidi üllatunult.
"Mhhh," ütleb eideke. "Ma ei nimetakski neid inimesteks!"
Mis on faas, kus ma lõpetan vestluse ja vaatan, mis eidekesel siis endal seljas on, et nii jõulisi väljendeid kasutada võtab.
Eideke ongi ilmselt vaeva näinud. Tal on seljas beež poole sääreni seelik, helehall (vähemalt pealtnäha) villane vöötatud poolmantel ja peas helelilla karvane barett, kelmikalt ühele küljele viltu keeratud. Jalas on väga kulunud ja pragulised, aga siiski üsna kena lõikega helebeežid kingad umbes kolmesentimeetrise kontsaga ja ihuvärvi sukkpüksid. Kaelas tumepunane sall.
Kena, kuigi ma ei ütleks, et kuidagi oluliselt parem rõivastus kui enamikul põlastatud teeäärsetest.
Lisaks ei saa ta aru, et ma lõpetasin vestluse. "No ma olen ikka igasugu moodisid näinud," ütleb eideke ja mõõdab pika seelikuga naise selga sünge pilguga. "Anno Domini 1923. Aga ega praegu parem ei ole, nüüd on vaat et inetumgi veel! No vaadake neid!"
Foorituli muutub roheliseks ja ma põgenen. Aga oma saatuse eest ei pääse. Moepolitseinikust eideke tuleb samasse poodi, kui mina, maksab samas kassas. Siis suundub samasse bussipeatusesse, ronib samasse bussi ja väljub sealt ka samas peatuses, kui mina.
Mingil hetkel bussis olles saab mul kõrini vastikust tundest, et keegi kogu aeg mu riietust, käitumist ja olekut endamisi mõõdab ja arvustab ja et ma peaksin kogu aeg selja hästi sirge hoidma ja tõeline taam olema.
Võtan kotist paki rasvaseid Rakvere juustupihve (mida ma üldiselt üldse kunagi ei söö ega osta, aga vot täna tahtsin midagi lihasarnast kohe süüa, enne koju ja pliidi juurde jõudmist) ja löön neist ühte hästi avalikult hambad sisse, lehvitades hammustamise vahele pihviga laias kaares enda ümber, et kõik ikka näeksid.

Kohe hakkas kuidagi kergem ja parem =)