täiega vihastab,
et mu viimane postitus on mingi iba
ja ikka veel pole midagi paremat kirjutada.
olen ju ometi nutikas, huvitav,
elan tihedat põnevat elu ja
mul on Mõtted, sukad ja pitsiga pesu,
raamat käekotis
koos lusika ja kodujuustutopsiga
ning viis erinevat huulepulka ka.
Aga ikka mõtlen põhiliselt sellest,
et kas kassikuse lõhn siis tegelt pääses kuidagi läbi seina
või mis värk.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
rütm on olemas, poetess saad juba olla;
VastaKustutaet olla Tartu poetess tuleb Tartusse tulla
ja midagi teha, mida poetessid teevad
midagi näha, mida poetessid näevad
kirja panna läbi ihu ja hinge,
lasta vabaks see loomepinge
loomulikult, võib ka niisama mõelda
et Tartu poetess olen täna,
sest keegi ei keela, keegi ei nõela,
keegi ei põlga sind ära.
nii on
kasse ei tasu alahinnata, leidsin kunagi kassi väljaheiteid seinasoojustuse vahelt, seda võis muidugi võtta ka kui etteheidet, kuna tolle kodu ehitus venis ja venis. ja kortermajadel on komme, et näiteks läbi kommunikatsioonide avade, elektrijuhtmete kanal näiteks, õnnestub puujurakas , millesse oli plaan kruvi keerata, lüüa sisse nii, et selle teine ots hakkab altnaabri köögiseinast välja turritama, nii et ei saa sugugi välistada võimalust, et kass oma joa võis suunata läbi mõne analoogse ava ja täpselt sihtides teedesse, kustkaudu oli võimalik sellel aromaatselt ebameeldival vedelikul gravitatsiooni või imbmeetodi abil sattuda reostama toreda küpsisenaabri eluruumide hingatavat õhku
VastaKustuta