Isegi korralikult õnnetu ei lasta olla, sest mingid pisikesed rõõmud hiilivad täiesti ette hoiatamata ja hammustavad varbast - keegi jälle on märganud mingit asja, mida ma kunagi tegin, ja vaimustub, või tuleb nägus noor mees ja patsutab mind sõbralikult pähe just siis, kui ma parajasti kala näoga ekraani jõllitan ja mõtlen, mis on hullem: kas alistuda tõsiasjale, et kõik on nõme, või püüda sellega ikka veel edutult võidelda.
Seoses selle vana asja märkamisega - mai oska õieti öeldagi, mida ma sellest mõtlen, et mu luulekogu tundub tagasiside järgi otsustades jätkuvalt mu kõige parem kirjutatud asi olevat.
S.t. mul ei ole mingit ambitsiooni olla luuletaja. Ma tahaks olla kirjanik.
Samas on ju tore, et miskigi õnnestub?
Kõige popim ning enam feimi toonud töö on "Lagunemine" kohe kindlasti.
Vahel vaatan möödunud 4 aastaga kogunenud uusi luuletusi ja mõtlen uuest kogust, aga ei julge mõttega tõsiseks minna. Sest parem see uus mu arust ei tuleks - aga mis mõte on teha midagi, mis ei ole isegi mu enda meelest eelnevast parem? Lihtsalt veidi teistsugune, aga ilma uudsuse boonuseta?
(Mis on muidugi mu hetkekriisi võtmeküsimus ka. Ma ei suuda enam parem inimene olla, kõik musklid, närvid, ergud ja ärkvelolekuaeg olid kuude kaupa viimseni välja venitatud, kõik andmismootorid töös - ja sellest ei piisanud.
Ja ma ei tea, mis edasi. Kuhu edasi. Miks edasi. Kas üldse edasi.
Eriti koomiline on mu mastaapne sisemine kriis järgnevas valguses.
Nimelt vihastasin ma hiljuti kohutavalt Hvostovi mõtteavalduse peale, et kui sind tabab mingi tagasilöök, on adekvaatne visata nina püsti ja teatada: sellistel tingimustel mina edasi ei ela ja minge kõik persse.
Nüüd mul ongi täpipealt siuke tunne, et tahaks visata ja saata jne.
Kusjuures tagasilööki ennast samas nagu õieti polegi - lihtsalt tõdemus, et ma ei suuda kõike, kõik ei õnnestu ja ma ka ei näe, et miski läheks ses osas paremaks.
Nagu... üldse kunagi.)
Nojah, ja kuna kõik on nõme (või siis peaaegu kõik) ja ma ei taha isegi kirjutada mitte, siis link viimasele ilukirjanduslikule asjale, mis mult avaldunud on, ja teine link arvustustele ka.
(Arvustused ning lugejatelt saabunud isiklikud tänu- ja arvamusavaldused tõestavad, et mida vähem pingutust töö nõuab, seda enam ta inimestele meeldib.
Viimase asja kallal, mida tähtajaks valmis ei saanud ja mis mulle nüüd süngelt ekraanilt otsa jõllitab, olen muide päris palju pingutanud ja pool tööd on veel ees.
Masendav.)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Huvi pärast lugesin jutukese läbi ja peab ütlema, et päris huvitav oli ja pooleli jätta ei raatsinudki.
VastaKustutaTeemaga mitte otseselt seotud, aga ... . Mind on alati pannud imestama, kui vähese töövõimekusega Eesti kirjanikud on. Avaldatakse kusagil mingi novellike ja juba ollakse "kuulus kirjanik".
Samas lugedes Amazonist ostetud SF kirjandust, siis on seal ikka enamikul headest kirjanikest igal aastal vähemalt üks (või isegi kaks) korralikku romaani väljas. Ja tähtaegadest peetakse kinni :). Näiteks Pratchetti Kettamaailma lugudes on juba aasta aega enne teada, et kohe tulevad järgmised 2 lugu (ning neid saab juba ka ette osta).
Muidugi mine enda mõttega tõsiseks ja pane kogunenud luuletused kaante vahele. Minu meelest kirjutad Sa väga hästi. Sa oled ilus inimene ja Sinu sees elavad ilusad tunded. Sa näed ka maailma peidetud pragudest läbi ja ei karda sellest kirjutada.
VastaKustutaKui mul ei oleks kahte last, kellele üksikema olla, ja kooli, siis ma jõuaks ka rohkem. Ja kui sellega nt ära elaks =P
VastaKustutaAga mina muidugi ei ole mingi kuulus kirjanik, mul on alles kavas selleks saada. Ja eelnev pisike jutt tõesti ei nõudnudki praktiliselt mingit pingutust ja aega läks ka üsna vähe.
ja ma ei tahtnud su õnnetut olemist ära rikkuda
VastaKustutaiga inimene peab saama olla õnnetu siis, kui ta seda tahab ja vajab
ja kui õnnetu olla, siis ikka täiega
maailma lõppu ja ringiga tagasi
Ei, tegelt on pai väga tore saada =) Päriselt ka, väga tore.
VastaKustutaMa reede osas veel mõtlen - mul on siis 3 12-tunnist praktikapäeva järjest just läbi saanud, aga vaatab. Vbla olen teadvusel siiski.
võiksid ju olla : )
VastaKustutaaga võime ka juunis kohtuda.
(ma ei tea, kas jõuan Tallinnasse kell 20:00 v 21:45... ehk saab ka varem...)
Tead
VastaKustutaei piisagi ... mitte kunagi ....
Sa ei saagi ise mitte midagi teha ega mitte kuidagi panustada.
Tahetakse, antakse, ei taheta, ei anta.
Sinu enda tahe ei puutu üldse asjasse.
Hvostovil oli õigus!
VastaKustutamilles õigus =)?
VastaKustutaArg inimene olla ja seda publitseerida kui üldinimlikku ebaõiglust? Muidugi on.
Aga ikkagi on ka minul inimesena, kes reaalselt on vanureid hooldanud, õigus mõelda "MILLINE MÖMM", kui ta ei suuda oma armastatud naist (ok, vbla ta ei armasta teda ja nad elavad niisama koos? sel juhul on ta ikka ERILINE tropp) nii palju ka aidata, et vahel ema hooldamisel ka käe ulatab.
Kui see on tema jaoks liiga ilge ja alandav, siis mind paneb kohe mõtlema, kelleks või milleks ta peaks mind, kes ma poolteist kuud tegin seda tööd ilma rahata mulle võhivõõraste mõlemast soost vanurite jaoks. Väärikustundeta inimeseks?
Kusjuures mulle suht meeldis see töö isegi. Mitte otseselt mähkmevahetamine, aga võimalus suhelda inimestega, kes on tüki inimlikkuse eest naeruväärselt tänulikud. Jube vähe peab ses töös tegelikult sisse panema, et juba head tagasisidet saada.