Nõme

Laps jäi öösel haigeks, nii et täna praktikal ei ole.

Täiesti neutraalne tõdemus.
Ei tekita ahastust. Jah, ok, ma pean selle päeva järele tegema, aga mul on nagunii organism juba väsimusahastuses, mis väljendub mao ülihappesuses - MINUL! Mul pole mitte kunagi olnud mitte mingeid maoprobleeme, ma võin süüa päevas üks kord, nt õhtul kreemitordi koos vürtsiste kiirnuudlitega, ja magu ei kõssagi - aga nüüd, iga kord, kui ma pean enne 7 tõusma, on suus pidev hapu maitse ja viimasel ajal on lisandunud ka kerged kõrvetised, ükskõik, mida ja kuidas ma siis söön neil päevil. Isegi 5 x päevas väike kogus helbeputru ei päästa.
Nii et üks ootamatu päev, mil pikalt sisse magada, on tegelt teretulnud.

Samas ei tekita see ka erilist vaimustust.
Olen liiga väsinud, liiga läbipekstud enesetundega ja liiga õnnetu, et vaimustuda laisk olemisest. Mul läheb elu soontes käima ikkagi ainult siis, kui ma saan natuke maailma liigutatud, suudan natuke rohkem, kui endalt oodanud oleksin, jooksen end välja bussile, mis on juba uksed sulgenud, ja suudan kutsikasilmade imelise väe abil need uksed taas avanema sundida.
See lõputu peaaegu-võimatu tegemine tundub küll iga päevaga järjest mõttetum, aga tõsi ta on, et jälle  kord võimatut teinud ja suutnud, oli eile nt üsna elev olla õhtuks. Nüüdseks möödunud seisund.
Järjest vähem tundub millegi nimel ponnistamine mõttekas, järjest vähem tahaks oma südant kuhugi sisse panna. Lihtsalt aknal istuda, jalad päikese käes rippu, ja suitsedada tundub olevat ainus asi, millel üldse mingit kasutegurit on.
Mis annab sama palju jõudu, kui võtab.

Üldse tahaks hea olemisest loobuda ja halvaks hakata. Teha halva inimese asju. Olla vastik mõrd ja levitada õnnetust nagu katku.
Poleks pidevat tunnet, et ma olen ometi nii hea, miks mul sellest siis nii vähe kasu on?!