...ja homme ongi august, ta puhkus saab läbi ja me ei näinudki üksteist selle ajal peaaegu üldse...

Juba kolmat päeva on see (hästi pikk) hetk, mil ilgelt tahaks minna teise inimese kõri kallale, rappida nagu elajas, ja teha talle sama palju haiget, kui tema mulle.

Probleem on aga selles, et ma olen ühtlasi jube teadlik isik ja kuna ta ei teinud seda meelega, vaid lihtsalt on see, kes ta on, ja käitub nagu keegi, kes ta on, siis pole eelmises lauses mainitud plaan ei õilis, hea ega isegi mitte raasukestki funktsionaalne. Istun niisiis, jalad ristis ja hambad tangis, ise midagi teha ei taha (kuigi teen ikka, sest olen teadlik isik, kes teab, et elu on elamiseks!) ja enamus eluenergiat kulub sellele, et mitte rünnata, ent samas ikka lõõgastuda ja hingata ja öösel magada jms ka.

Söögiisu ka ei ole, mis on kümnenda augusti lähenemist arvestades muidugi hea uudis, sest käte kõverdamise ja jooksmise juures on väiksem kehakaal plussiks. Kõhulihaste puhul nii väga oluline ei ole, mis on kurb, sest just kõhulihastega on mul kõige suurem probleem. Muud asjad tunduvad suht purgis olema, aga kahe minutiga 74 kõhukõverdust ma lihtsalt ei jaksa teha, vähemalt jalgu tugitooli all hoides mitte.
Ebamääraselt loodan, et kui päris inimene neid kinni hoiab, on äkki natuke kergem, sest siis ei kerki jalad koos tugitooliga õhku alailma ja ma ei pea kulutama lisalihasjõudu nende maas hoidmiseks.

Miska seoses - tulge mulle ometigi 10. augustil külla vaatama, kuidas ma end näost punaseks ja ägisevaks ajan! Asjadest lubas tulla (saada mulle palun kiri!) ja üks neist võluvatest noortest (Tartu?) poetessidest ka, millega on õnneks minimaalne vajalik inimkoosseis olemas (noh, et üks hoiaks jalgu ja teine jälgiks aega kõhulihaste juures), aga keegi võiks ju veel tulla =)
Ja siis võiks kommentaariumis anda veel viimaseid trenninõuandeid tippvormi 10. augustiks ajastamiseks.

Aga kui pöörduda nüüd tagasi mastaapse pahameele ja haigetsaamise juurde, siis... siis see üldine teadlikkus on vahel ikka risuks ees küll.
Ei saa isegi rahulikult nördinud ja ennasthaletsev olla, sest osake minust mõtiskleb samal ajal, et vast on tegu hoopis minu tüüpreaktsiooniga muljele, et tunded justkui jaheneks - ja siis tuleks justkui provotseerida suurem kaklus ja sundida teist poolt jõumeetodil järele andma ning olema meeleheitlik, kurvasilmne, alandlik jms. Ma ju tean, et nooremas põlves mul oli vastav käitumismuster täiesti kasutusel, küll ebateadlikult, kuid seda häbitumalt.
Ning see, et ma ei taha seda enam teha, ei ole mitte ainult kangelaslik püüdlus olla hea ja õilis inimloom, vaid sama hooga ka viimasel ajal tekkinud loogiline tõdemus, et kui hakata logisema hakanud tunnet taastama suure kaklusega, võib küll saavutada lühiajalise ekstaatilise intensiivsuse hingeelurindel - ent pikas perspektiivis on vaene mees siis niimoodi surve all ja manipuleeritud, et talle ei saaks ju isegi pahaks panna, kui hakkabki meelega nõmedalt käituma.
Nojah, ja seda ma ju ei tahaks.

Praegu, onju, käitub ta nõmedalt siiski kogemata ja samas täiega hindab ja hellitab mind oma loomusele sobivatel viisidel.
Mis noh... on ju siiski hea uudis.