Reede-laupäev, sest need tuleb kuidagi jäädvustada seekord, pole parata

Issandjumal, issandjumal, issandjumal!
Kuidas saab olla nii äge?

Kuidas on võimalik, et sellise võluva suvekulu järel, nagu sel aastal on olnud, tuleb ikka ja veel päevi, mis heljuvad algusest lõpuni nagu eriti vastupidavad vikerkaarevärvilised seebimullid päikese käes ja kannavad enda lõpuni välja imelise ja säravana?
Kuidas on võimalik, et merevesi on Lääne-Eestis ja saartel temperatuurilt nagu järvevesi lõunas, ent silmapiir seejuures võrratult kaugem ja ehavärvilisem, öö tähisem ning paadisild pikem?
Kuidas saavad inimesed päriselt, päriselt-päriselt lihtsalt tulla kokku, süüa, juua, ujuda, saunas käia ja seejuures isegi mitte midagi väga isiklikku rääkida, aga ikka huvitavad olla?
Kuidas saab hommikul viis korda võõraste laste kisa peale üles ärgata, mõelda "Mul on nii hea olla!" ja rahulikult edasi magada ning kui lõpuks pissihäda su vertikaali tõstab, on ikka veel nii hea, et ei oska soovidagi midagi paremat? Ei taha isegi kohvi ega hommikusööki, sest juba on nii kohutavalt hea ja miks seda olukorda veel muuta?
Kuskohast tuleb ometi inimese sisse nii palju endorfiine?!

Tõtt-öelda olen ikka veel päikesest natuke kõrbenud ja vaimustusest uimane. Eks naturaalne kuiv siider ja see, et Poeglaps otsustas käituda absoluutselt hiilgavalt, aitasid ka kaasa - aga ikkagi.
Kuidas üks lühike külaskäik isegi mitte üliväga tuttava inimese juurde nii üleloomulikult hea saab olla? Kuidas hea toit, kadakad ja mereloks nii-nii võrratult suvekontsentratsioonise tunde annavad?
Müstika...

Muuseas võlus meri mu ära. Tasapisi, kuid kindlalt hakkab mu teadvuses mõte "parim ujumiskoht maailmas on liivase sisseminekukohaga üksildane soojärv" moonduma mõtteks "soojast Läänemerest pole miski üle".
Ainus häda on see, et ujumise ajal ei pane tähele, kui liiga palju päikest peale hakkab, ja ei taipa varju minna. Ning meres hakkab peale paremini kui järves. Nii et kui teil on sooviks ujuda keskpäeva paiku meres kilomeetriseid (või üle selle) otsi, tasub ülejäänud päeva jooksul päikesega väga ettevaatlik olla. Mul on nüüd dekoltee ebamugavalt ära põlenud, sest kui oled pirtspekk, kes ei taha kogu aeg nägu vette panna, saavutab rinnuli ujudes selle piirkonna maksimaalse päikesele eksponeerimise paraku.

Nägu ka hõõgub nagu väärt suudluse järel väga avalikus kohas.
Mis on vbla kohane ka =)
Mul tekkis ju armulugu merega ning eriti kui seal alasti ujuda, on see täiesti armulugu ja mitte mingi niisama rauge flirt! Üks hetk tundus koguni, et armulugu võib lausa traagilise kulminatsiooni leida, sest täiesti ootamatult avastasin mere poole vaadates, et miski jaht on võtnud kursi otse minu poole ja jõudnud ka üsna lähedale - aga et tal oli jupp maad tulla veel ja mina pöördusin pärilainet nagu välk + lülitasin kiirema käigu sisse, olin selleks ajaks, kui ta minu endisest asupaigast üle sõitis, juba tubli 50 meetrit eemal.
Aga noh, tõelisel romansil ongi omad tõusud ja mõõnad!
(Mis muudab selle metafoori merega sidumise veel eriti kohaseks.)

Tagasisõidul tuli mulle meelde, et pole juba tükk aega teile mingit head maha äng -juttu ajanud. See oli kunagi ju temaatiline võrgupäevik ja nii.
Et järgmine postitus siis teemasse, minu sõna selle peale.