Avalike võrgupäevikutega on see raske asi, et teoreetiliselt, kui sul on kõik
selge ning siiras, võib ju kõike avalikustada ka.
Aga kui jube paljud lähedased loevad, sina ent tahaks mõtiskleda ja
tundlikke teemasid lahata, ilma et keegi pihta saaks ülemäära (ei tunnetaks
avalikustamist õela allapoolevööd-löögina ega muretseks muudmoodi, nt et liiga
hea mulje jättis äkki), siis ei saa seda siin päris vabalt teha.
Kas mu elu siis ei olegi minu oma?
Ilmselt siiski mitte.
Nii et püüab lihtsalt arutleda võimalikult umbmääraselt ja ebaisiklikult
selle üle, kuidas teatud sorti suhted ajas muutuvad, on ju.
Inimesed, eks ole, on pikaajalistessse suhetesse astudes (või sattudes)
mingisuguses rollis. Mis sobib sellega, kes nad parasjagu on. Näiteks oled
selline arglik müürilill ja siis tuleb keegi, kellele meeldib juhtida, kaasata
ja et keegi neile alt üles vaatab, ja siis teie suhe toimib.
Aga nagu kõik teavad, siis nad (inimesed) aja jooksul muutuvad. Müürilillest
võib saada vamp või äss füüsikadoktor, juhtijast ja imetluseotsijast laisk
diivanikass ning ka nende vajadused omavahelises suhte osas muutuvad. Normaalse
tiheda kokkupuute puhul areneb inimese roll suhtes sujuvalt koos temaga ning
kuni toimub miski "kooskasvamise" värk, ei pea inimeste ja nende
rollide muutumine tähendama, et midagi oleks halvasti.
Tegelt vastupidi: muutumine on põnev ja seismine on igav ja nüri ja hakkaks
pikapeale ajudele.
Aga kui inimesed ei saa väga palju kontakti vahepeal? Kui nad puutuvad kokku
parasjagu nii palju, et näha, rõõmustada, süüa, natuke seltskondlikku juttu
ajada ja jälle laiali minna?
Siis võib juhtuda nii, nagu juhtus minuga.
Et ei ole nagu õiget kohta, aega ja motivatsiooni eheda inimliku kontakti
jaoks. Selle jaoks, et saada aru, mis on teise jaoks nüüd tähtis ja
näidata, mis on sinu jaoks nüüd tähtis. Natuke kammitseb ka oskamatus:
kuidas siis nüüd korraga teistmoodi teha või olla või... ja siis istudki oma
vanas rollis vaguralt sees, põlved kurgu all koos, eriti midagi ehedat ei räägi
ja kui räägid, tuleb see ikkagi välja kuidagi vale ja vales kohas, sest tegelt
ükskõik, mida sa ütled, on see sobimatu - kas sobimatu su enda jaoks
iseenda sees, või sobimatu selle rolli jaoks, mis sul vanast ajast selle suhte
jaoks sisse harjunud on.
Ja mida aeg edasi, seda vähem vastuvõetav see vana roll tundub, aga mässad ja
rabeled sa selles hullusärgis mis mässad, natuke on ju alles ka see mälestus
ja tunne ja mulje, et no sa oledki ju see müürilill ka ikka veel, noh.
Vbla sa sörgid nii kaugel teiste sabas, et ei saa ise arugi, kui maha jäänud
oled. Vbla on alt üles vaatamine ikka veel kohane, mis siis, et enam ammu ei
taha.
Kuni juhtub midagi sellist, et korraga tuleb taipamine nagu välgulöök: asjad on
juba ammu teistpidi.
Mitte sina ei pinguta, et teisele järgi jõuda, vaid sa oled tegelt talle
juba ringiga sisse teinud. Sa ei pea end tõesti enam mingi armetu üksusena
tundma, sa tõesti-tõesti-tõesti ei ole mingi õnnetu pisike tibuke!
See kergendus, mis nüüd saabub on suur ja intensiivne. Sa ringutad ennast
viimaks ometi täie jõuga, sirutad end välja ning hullusärk rebeneb.
Häh, ma ei pea kõigega nõus olema, mis ta ütleb. Häh, ma ei pea laskma end
häirida sellest, kas ma ikka olen ja elan tema standardite kõrgusel. Kui mulle
miski ei meeldi, ma võin seda öelda.
Häh!
Ja sa ütled ebameeldivad asjad välja ja sul on suur kergendus, et jai!
Vabaduuuuus!
Võib-olla tõesti ka raasuke kättemaksuindu stiilis "ma ei kavatse enam
mitte midagi alla neelata, kunagi!" ja "suhe uutele alustele!"
Aga eelkõige siiski kergendus.
Ainult et teine pool solvub. Sest tema jaoks olid sa kogu aeg selles vanas
rollis, ta ei näinud (võib-olla ei tahtnud näha?) kuidas sa seal sees rüseled
ja rabeled ja tunned, et pitsnöörid kägistavad ja pole ruumi isegi hingata ja
igal jumala kohtumisel hakkab pea valutama.
Alati.
Tema naiivselt usksus, et asjad on suht korras, aga sina nüüd siis korraga
suht lambi asja peale teatad, et ei meeldi. No mis mõttes?! Võib-olla ei
meeldigi, aga sa oled selliseid asju enne seda üldse ainult korra-kaks välja
öelnud, sa ju neelad kõik alla ja teed head nägu. Mismõttes sa siis niimoodi
nüüd täitsa valesti käitud äkki?!
Siis on tüli ja suhe käriseb igast õmblusest. Aga su rõõm hullusärgist
pääsemise üle on nii suur, et kui sellega ka kaasneb ühtlasi kogu suhtest
pääsemine, on see ikkagi kergendus.
Kahju jah, et teine haiget sai, aga vabadus on nii hea! Oo, kui mõnus! OO!
Sa oled tark. Sest jutt kirjeldab väga täpselt seda mille üle Cosmopolitani toimetus juba aastaid pead murrab. Ka teksti vorm on ülimalt nauditav. Kahju muidugi ainult, et jälle on laastud pillapalla laiali lennanud. Hea siiski, et keegi elu salapäraseid nähtuseid sõnastada oskab.
VastaKustutaMa ei räägi oma leevikesest.
VastaKustutaKui hakkan temast rääkima, siis ütlen.
Cosmo toimetus murrab millegi üle pead....??? Ee... tähendab, ma ei pea naisteajakirjade toimetajaid rumalateks, Cosmo on edukas ajakiri ja päris kindlasti teevad seda targad inimesed. Aga pead murravad nad ilmselt reklaamimüügi, levikanalite, uue kujunduse ja peakontorist saabuvate lolluste üle. Suhted... see on see tekstiline osa piltide vahel... eks... miks peaks selle üle pead murdma?
VastaKustuta