Nüüd üles, keda needus rõhub

Avalike võrgupäevikutega on see raske asi, et teoreetiliselt, kui sul on kõik selge ning siiras, võib ju kõike avalikustada ka.
Aga kui jube paljud lähedased loevad, sina ent tahaks mõtiskleda ja tundlikke teemasid lahata, ilma et keegi pihta saaks ülemäära (ei tunnetaks avalikustamist õela allapoolevööd-löögina ega muretseks muudmoodi, nt et liiga hea mulje jättis äkki), siis ei saa seda siin päris vabalt teha.

Kas mu elu siis ei olegi minu oma?
Ilmselt siiski mitte.
Nii et püüab lihtsalt arutleda võimalikult umbmääraselt ja ebaisiklikult selle üle, kuidas teatud sorti suhted ajas muutuvad, on ju.

Inimesed, eks ole, on pikaajalistessse suhetesse astudes (või sattudes) mingisuguses rollis. Mis sobib sellega, kes nad parasjagu on. Näiteks oled selline arglik müürilill ja siis tuleb keegi, kellele meeldib juhtida, kaasata ja et keegi neile alt üles vaatab, ja siis teie suhe toimib.
Aga nagu kõik teavad, siis nad (inimesed) aja jooksul muutuvad. Müürilillest võib saada vamp või äss füüsikadoktor, juhtijast ja imetluseotsijast laisk diivanikass ning ka nende vajadused omavahelises suhte osas muutuvad. Normaalse tiheda kokkupuute puhul areneb inimese roll suhtes sujuvalt koos temaga ning kuni toimub miski "kooskasvamise" värk, ei pea inimeste ja nende rollide muutumine tähendama, et midagi oleks halvasti. 
Tegelt vastupidi: muutumine on põnev ja seismine on igav ja nüri ja hakkaks pikapeale ajudele.

Aga kui inimesed ei saa väga palju kontakti vahepeal? Kui nad puutuvad kokku parasjagu nii palju, et näha, rõõmustada, süüa, natuke seltskondlikku juttu ajada ja jälle laiali minna?
Siis võib juhtuda nii, nagu juhtus minuga.
Et ei ole nagu õiget kohta, aega ja motivatsiooni eheda inimliku kontakti jaoks. Selle jaoks, et saada aru, mis on teise jaoks nüüd tähtis ja näidata, mis on sinu jaoks nüüd tähtis. Natuke kammitseb ka oskamatus: kuidas siis nüüd korraga teistmoodi teha või olla või... ja siis istudki oma vanas rollis vaguralt sees, põlved kurgu all koos, eriti midagi ehedat ei räägi ja kui räägid, tuleb see ikkagi välja kuidagi vale ja vales kohas, sest tegelt ükskõik, mida sa ütled, on see sobimatu - kas sobimatu su enda jaoks iseenda sees, või sobimatu selle rolli jaoks, mis sul vanast ajast selle suhte jaoks sisse harjunud on.
Ja mida aeg edasi, seda vähem vastuvõetav see vana roll tundub, aga mässad ja rabeled sa selles hullusärgis mis mässad, natuke on ju alles ka see mälestus ja tunne ja mulje, et no sa oledki ju see müürilill ka ikka veel, noh.
Vbla sa sörgid nii kaugel teiste sabas, et ei saa ise arugi, kui maha jäänud oled. Vbla on alt üles vaatamine ikka veel kohane, mis siis, et enam ammu ei taha.

Kuni juhtub midagi sellist, et korraga tuleb taipamine nagu välgulöök: asjad on juba ammu teistpidi.
Mitte sina ei pinguta, et teisele järgi jõuda, vaid sa oled tegelt talle juba ringiga sisse teinud. Sa ei pea end tõesti enam mingi armetu üksusena tundma, sa tõesti-tõesti-tõesti ei ole mingi õnnetu pisike tibuke!

See kergendus, mis nüüd saabub on suur ja intensiivne. Sa ringutad ennast viimaks ometi täie jõuga, sirutad end välja ning hullusärk rebeneb.
Häh, ma ei pea kõigega nõus olema, mis ta ütleb. Häh, ma ei pea laskma end häirida sellest, kas ma ikka olen ja elan tema standardite kõrgusel. Kui mulle miski ei meeldi, ma võin seda öelda.
Häh!

Ja sa ütled ebameeldivad asjad välja ja sul on suur kergendus, et jai! Vabaduuuuus!
Võib-olla tõesti ka raasuke kättemaksuindu stiilis "ma ei kavatse enam mitte midagi alla neelata, kunagi!" ja "suhe uutele alustele!"
Aga eelkõige siiski kergendus.

Ainult et teine pool solvub. Sest tema jaoks olid sa kogu aeg selles vanas rollis, ta ei näinud (võib-olla ei tahtnud näha?) kuidas sa seal sees rüseled ja rabeled ja tunned, et pitsnöörid kägistavad ja pole ruumi isegi hingata ja igal jumala kohtumisel hakkab pea valutama.
Alati.
Tema naiivselt usksus, et asjad on suht korras, aga sina nüüd siis korraga suht lambi asja peale teatad, et ei meeldi. No mis mõttes?! Võib-olla ei meeldigi, aga sa oled selliseid asju enne seda üldse ainult korra-kaks välja öelnud, sa ju neelad kõik alla ja teed head nägu. Mismõttes sa siis niimoodi nüüd täitsa valesti käitud äkki?!

Siis on tüli ja suhe käriseb igast õmblusest. Aga su rõõm hullusärgist pääsemise üle on nii suur, et kui sellega ka kaasneb ühtlasi kogu suhtest pääsemine, on see ikkagi kergendus.

Kahju jah, et teine haiget sai, aga vabadus on nii hea! Oo, kui mõnus! OO!