Pärast seda viimast haledat 300-punkti-katset võtsin kuidagi nagu hoo maha treeningutelt. Umbes sellise loogikaga, et olen olnud nii tubli, sellest ei olnud abi. Nüüd tuleb veidi puhata, enne kui treeningmahte veel tõsta. Sest kes see kogu aeg viitsib.
Ja pealegi hakkab aasta otsa kätekõverdusi teha üsna uinutavaks minema. S.t. mulle ikka veel meeldib, aga kehal on küll juba igav ja ta ei taha kuskile areneda ja välja näeb ka täpselt samasugune.
Niisiis olen igasuguse loogika vastaselt keskendanud oma viimase aja pingutused sellele ainsale alale, kust oma 100 punkti kätte sain, nimelt jooksmisele. Selgesti ei ole ihu, hoolimata kannatustest, mida ta mulle 3200 jooksmisel põhjustas, seda kunsti siiski vahepeal päris ära unustanud. Umbes iga korraga, mis nüüd käinud olen, võiks kilomeetri rohkem joosta, kui ainult viitsiks. Et ma olen oma üllatava võimekuse juures siiski kurvastavalt laisk, olen nelja jooksupäevaga kahelt ja poolelt neljale ja poolele kilomeetrile tõusnud ainult. Piinlik on küll tuppa tulla, kui jalad tahaks trepist üles kepsutada, aga no... samas on see maantee jalgadega mõõtmine kuidagi nüri ja eesmärgitu tegevus ikkagi.
Kui tõenäoliselt läheb mul oma igapäevaelus vaja võimet 5-7 km sörki lasta?
Samas, endorfiinid on pluss. Ja siis see ka, et maailma näeb. Eile nägin jooksmas käies tee ääres nt õitsvat õunapuud. Ja mitte mingit kahte haledat õit, vaid neid roosatas ikka üle kogu puu - kuigi mitte vast nii tihedalt kui kevadel siiski.
Aga mul on selgesti raske sundida end tegema midagi, millel on ainult üks kasutegur. See ei ole rööprähklemise teema, see on rohkem see, et mida iganes ühte kindlat asja ma teen, ikka tahaks mitmel rindel sellest kasu saada, kui juba tegemiseks läheb. Sest aega on nii vähe ja saavutada tarvis nii palju!
Nt kui ma suvel muru niidan, siis see
a) teeb muru lühemaks
b) annab mulle sotsiaalset krediiti nende inimeste juures, kelle muru ma niidan parasjagu (enamasti on see mu ema)
c) pakub mõõdukat füüsilist koormust
d) kuna ma teen seda ikka päikselise ilmaga ja bikiinides, siis võimaldab päikest võtta, end samal ajal surnuks igavlemata
e) annab võimaluse mõelda omi mõtteid, ilma et keegi segama tuleks, kuna ma ju teen tähtsat tööd ja segamine selle juures oleks nõme.
Jooksmine täidab neist heal juhul kaks kategooriat ära - füüsilise koormuse ja mõtisklemisvõimaluse omad. Aga isegi mõelda on joostes raske, sest pool pead on õige kõhuhingamise tööshoidmisega tegevuses ja siis see teine pool kaotab pidevalt järje.
Samas on sörkimisel igasugu keks-mürts-hops-trennide ees see oluline eelis, et vähemalt ei võta ta rohkem aega, kui ta võtab (s.t. ei pea trenniminekuks ja sealt tulekuks lisaaega kulutama) ega tühjenda rahakotti. Mul on alati kadedus inimeste suhtes, kes käivad trennis. Et küll neil peab palju aega ja raha olema.
Kuna ma olen juba harjunud sellega, et treeningsaal on mu põrand või tee ümber kvartali, tundub kuskile ametlikku trenni minna ületamatult raske ponnistusena, selleks peab ikka olema väga ressursirikas isik. Või siis peab treenimine andma mingit lisakasu, mitte ainult kehalist koormust. Nt notsu ju phmt teenib tantsimisega nii vaimseid, seltskondlikke kui vist isegi sissetulekulisi eesmärke?
Kui ma korra sain teada, et kodust 200m kaugusel tegutseb postitantsutrenn, oli näiteks kiusatus küll =P
Paraku - 7 euri kord? Versus tasuta jooksmine ja elutoavaip?
Ha.
Fking ha.
Kodustreeningu üks suuri plusse on ka see, et võid suvalisel hetkel mingeid harjutusi teha. Kui ka mingit suurt rassimist ei viitsi ette võtta, siis neli seeriat midagi veerandtunniste vahedega ikka ju suudab. Just paras mõttepuhkuse paus arvuti tagant tõusmiseks.
Päris üllatav, kui palju trenni saab päeva jooksul tehtud, kui teha natukehaaval ja nii, et üle ei viska, aga olla samas järjepidev. Lihased saavad koormatud, aga samas ei hammusta selline treeningute jaotus päevast suurt tükki välja, vaid kõik tuleb kuidagi.... sujuvalt, märkamatult.
Samuti väldib see tühiaega. Lähed paned kohvi keema, aga selle asemel, et see kas totaalselt unustada või siis seal kõrval mõttetult molutades kügeleda, kuna eluaeg kulub ja kulub, saad erguti valmimise ajal tehtud kolm seeriat seljalihaseid ja kaks kükke (vaheldumisi).
Eriline pluss on pärast selle kohvi joomise juures kuklas hõiskav kangelasetunne. Jee, ma olen selle kohvi üleni ära teeninud! Samuti suure vahukooremütsi sellel!
Muuseas, see mikser, mille mõne kuu eest hankisin ja olin siis üleni põrutatud sellest, kui hästi varustatud ja kaasaegne perenaine ma olen, see on täiega lahe. Mitte mingil, ausalt, mitte mingil juhul ei viitsiks ma oma hommikukohvi juurde vispliga vahukoort kloppida, aga mikseriga teen seda umbes iga kolme päeva tagant.
Siis ongi kohv phmt hommikusöök ka. Absoluutne aja- naudingu- ja enesetunde võit.
Natuke klassikalist jooksumuusikat ka.
A muidu mingit asjalikku pointi sellel postitusel ei olnudki.
See su trennijutt on igati huvitav. Olen ka ise avastanud keskkonnasäästliku ökotrenni imelise võlu. Tuvastasin nimelt suve keskpaigas, et lähedalasuva kooli territooriumil asub ülipädev turnikee. imekaunis punane kolmekõrguseline lõuatõmbamispuu. Tõeline aare. Hakkasin seda kohe innukalt kasutama ja kasutasin oma suurest rumalusest sellist treeningmeetodit, et tirisin esimese hooga ära maksimumhulga lõuatõmpeid (pealthoidega, ilma nõksutamata) ja siis veel 2 seeriat nii palju nagu jaksasin. Eriti ei jaksanud. See esimene seeria oli 14 (viieteistkümnendat ei jõudnud) ja siis 8 + 6. Rassisin sedasi terve kuu ja imestasin miks ma kuidagi ei arene. Sest kuu lõpus tõmbasin ikka ainult need tohletanud 14+8+6 (=28). Aga siis rääkisin oma murest sõbrale, kes on euroopa meister ühel tõstmisalal ja sõber andis kohe head nõu. "Ära tee kohe maksimumi -muidu on lihased kohe kurnatud ja sa ei jaksa midagi. Tee näiteks 4 kümnest seeriat. Ära üritagi maksimum kordasid tõmmata". Panin selle tarkuse kõrva taha ja tegingi esimesel nädalal 4x10 lõuatõmmet. Tuju lks kohe paremaks sest ma sain hästi hakkama. Teiseks tõmbasin kokkuvõttes rohkem lõuga, kui algset meetodit kasutades. Lisaks tekkis areng! Avastasin, et suudan tõmmata ka 6 x 10 ja 7 x 10 korda. Maksimumi pole ma proovinud, kuid võtsin 2 eesmärki. Lähem eesmärk on tõmmata järjest 20 lõuatõmmet ja kaugem on tõmmata 30. Need peavad olema väga korralikud tõmbed, kus on kasutusel vaid puhas jõud.
VastaKustutaolen nendest eesmärkidest päris vaimustunud. Ei malda oodata millal jälle turnikee juurde saan põigata.
Ah ja siis seal koolimajas toimuvad mingid naiste võimlemistrennid (sheiping? podipamp?). Olen aknast näinud ja väga kahju on näha, et inimesed on troppis väikeses ruumis ja maksavad selle eest kellelegi raha. Samal ajal, kui mina näen trenni tehes kõrget sinist taevast, mööduvaid lennukeid ja loojuvat päikest...
VastaKustutaOoh, asjalik trenninõu!
VastaKustutaTuhat tänu!
Mitu korda seeria on?
VastaKustutaSeeria võib olla just sellina nagu sobiv tundub. Näiteks 10 korda. Või 12 (lõuatõmbamine on suht raske töö). Kätekõverduste puhul võib seeria olla näiteks 20 või 30. dee on selles, et sa ei kuluta seeriat tehes oma jõuvarusid ära vaid lisad pingutust tasapisi -lisades seeriaid. Näiteks võib teha 3 korda 30 kätekõverdust. See teeb kokku 90 mis on päris suur number. Seeriate vahepeal tasub lõdvestada ja taastada hingamine. Kuid mitte venitada. Venitama peaks trenni lõppedes -st viimase seeria lõpus.
VastaKustutaoleneb, mida teed ja mis raskustega.
VastaKustutaRaskete asjade seeria on 8-10 (mina nii raskeid asju ei tee, nt kasvõi seepärast, et mu ainsad kehavälised raskused on pisikesed kahekilosed hantlid), keskmiste kuskil 15, kergete kuskil kolmkümmend ja nende asjade jaoks, mida ma tahtsin paljuks ajada, tegin lihtsalt jaksamise piirini, mis sageli oli üle 50 - aga eelnev trenninõu soovitas teist lähenemist ja ausalt öeldes tundub mingi uus lähenemine olevat hea mõte.
Öökimiseni "kuni jaksad" mingeid asju teha hakkab tahtejõu peale.
Ja siis on mul mõned asjad, mida ka kutsun "seeriateks" aga mis tegelt on eri harjutuste kompleksid, mis ilma pausita ära teha, ja seal on kokku päris-päris palju kordusi juba.
Anonüümse eelmine vastus on täiesti pädev ega vajanud parandamist, lihtsalt kiirreageerijaid reageerisid korraga.
VastaKustutaMa tahtsin oma tantsimise vaimse poole kohta täpsustada, et see käib kõige enam nii, et intellektuaalne tegevus (rekonstrueerin tantsu või teen ägeda muusika peale koreograafia) saab füüsilise väljundi, kehastub. Või mu ajaloopilt kehastub. Mulle kui nohikule oli see ainuvõimalik moodus üldse midagi füüsilist tegema hakata, sest ma ei pannud kohe tähele, et see on füüsiline. Ma omast arust tegelesin ju hoopis kultuuriloo, mitte mingi trenniga.
VastaKustutaTeine vaimne pool on meditatiivne, mida mõtlesin, et äkki sobiks see sulle üheks jooksueesmärgiks. Kui peab ühest küljest kehaga midagi tegema ja teisest küljest ei saa mõistust päris ripakile lasta, vaid peab oma keha toimimist (nt hingamist) jälgima, siis saab sellest keskendumisest pmst meditatsiooni teha. Lülituda kõigest muust eemale, ainult omaenda keha peale.
Jooksmine, jalalihased ja võhm on suhtkoht kõige muu alus. Nii et jookse aga.
VastaKustutaKüsimusele "kas seda läheb vaja" on raske vastata, sest see eeldab teadmist sellest, mida sul üldse vaja on ja mida sa oma elust tahad ja mis on sinu jaoks "vaja" definitsioon. Minul, parajalt paksul parimates aastates kontorirotil, läheb kogu aeg vaja, "vaja" tähendab siinkohal siis "võime piiramatult joosta võimaldab mul teha mõnusaid asju, mida muidu ei saaks".
2.5 km joosta tundub siiski veidi imelik. Kui on kerge, lisa kiirust. Aga nii, et alguses ja lõpus on aega rahulikult tiksuda. Kui on igav, hakka jooksma ebaühtlase kiirusega, no näiteks 1 km kiiresti ja siis veidi jalutad ja siis jälle 1 km kiiresti, läheb kohe palju lõbusamaks.
kamraadi on vaja, minu puhul muu ei tööta.
VastaKustutaüksi on väga nüri, isegi siis kui ma jooksu ajal klappidest juturaamatut kuulan ikka on nüri. kamraadiga on jälle see värk, et ei saa ju essana ütelda, et ma ei viitsi, ei saa olla nõrk ja allaandja ja kui ma juba rajal olen, ei olegi nii hull. joosta ma isegi veidi võin, kodust väljatulemine valmistab ületamatut raskust.
see, mida Kaur räägib, seda ma tean - võhma on vaja, et nautida füüsilist vastupidavust nõudvaid toredaid tegevusi nagu suure kotiga mööda mägesi ringironimist või ilma suremata TRM raja läbimist jms, aga kui mul parajasti ei ole ees mõnd ettevalmistust nõudvat matka või kui ma sellekuradimakülmailmaga sõidetud TRM järgsest 2 aastat kestnud kõripõletikust ikka veel vaimselt üle ei ole saanud ja lihtsalt ei taha minna TRM'le...
ühesõnaga: motivatsioonikriis
ja kamraadi ka ei ole :(
ja muidugi olen ma laisk
TRM ajal oli sel aastal palav, see oleks põletiku ära ravind nagu naksub. (Ja üldse, misasi on kõripõletik?)
VastaKustutaUdupea, Tallinnas / Kadriorus / Pirital / Nõmmel võib alati mind jooksma kutsuda. Ma alati ei saa, aga mõnikord ikka! Telef 5058952.
Ja 2 km jooksmise osas võtan sõnad tagasi, täna hommikul sibasin ühe Lillepi ringi (2.5 km) ja täiesti hea oli, piisas küll.
Kuulge, kõrvaklappidest muusika kuulamine on ohtlik. Sa ei kuule, kui maniakk sulle ligi hiilib ja ründab. samuti ei kuule sa rollerit, autot, ratturit, rulluisumeest -kes kõik sulle otsa sõidavad. Lisaks ei pane sa tähele, kui keegi turist teed küsib vmt.
VastaKustutaKõrvaklapid on oluline riskitegur. Ma aravn, et paljud on kõrvaklappidega muusika kuulamise käigus mõrvatud või hukkunud.
Ma väga ei erutu, sest vanaaegse inimesena ma ei omagi siuksi kaasaskantavaid jooksumuusikaasju.
VastaKustutaMul mängib peas, kui mängib. Tavaliselt üks laul kogu aeg =P
Ma käin ka suht regulaarselt jooksmas, et jaksata muid asju teha, nagu Karu ütles. Aga viimasel ajal ongi probleemiks see, et üldse ei viitsi. Mitte ei jaksa või ei jõua, aga üldse ei viitsi. Masendav. Ja isegi, kui ma ennest ikka välja vean, siis mõtlen ka joostes iga mõningase intervalli tagant, et üldse ei viitsi. Jääks seisma. Hirmus ja jube raske. Rääkimata sellest, et jooksen juba aastaid sama pikkusega distantsi ja pikendada ei... arvasite ära? jah, ei viitsi. Samas pole jooksmisele alternatiivi ka: minu arust tõid sa oma postis kõik positiivse välja. Ja lisaks saan ma oma 1/2 sama koormuse, kui igas teises trennis 1 1/2-ga.. Apua.
VastaKustutaAa. Et jooksmist huvitavamaks (ja kaasaegsemaks) muuta, proovi päkajooksu. Pidi olema 1. optimaalseim moodus ning 2. annab suurema koormuse, kui tavaline, üle kanna põrutamine. Lisaks on liigestele hell, nii et pole vahet, mis pinnasel sa jooksed.
Katariina - käi kord või kaks korda Jooksupartneri trennis, sealt saab kuhjaga uusi ideid, kuidas elu huvitavaks teha.
VastaKustutaAga kui ei viitsi, siis minu arust pole end vaja sundida. Ega me siin mingid tippsportlased põle. Kui ei taha joosta, siis sõida ratast, mine poksitrenni või kaeva maal kartulit, kõik on mingitpidi kasulikud :)
See päkajooks on tore asi, ma jooksen umbes 500-te lõikudena kord päkal, kord tavaliselt, annab vaheldust küll. Ja vahesprindid ka. Kui ma paremini jooksin, siis oli see lausa lõbus. Aga selleks paremini jooksmiseks, kus asi lõbus juba tundub, selleks on vaja ikka koledasti treenida enna ja pole kindel, et viitsin.
VastaKustutaSee motivatsioonipuuduse-mure, just. Kui oleks midagi teha ka selle jooksmisega muud, kui rongile lipata hommikuti, oleks kindlasti rohkem indu.
Kõik need jõuharjutused vähemalt voolivad lihast ja see on ilus pärast peale vaadata ja värki. Aga tagumiku ja jalad teevad raskustega kükid (ma kasutan raskuseks oma poega) ikkagi palju ilusamaks kui mingi väike jooksmine ja siis see viimane on lihtsalt siuke... noh "lahe on jaksata"-hobi.
Samas ma mäletan seda aega, kui jooksmine andis sarnase kaifi ujumisega nt. Vbla siiski tasub sinna suunas tagasi pürgida.
Udupea ju soovitas, et mine suure kotiga mägedesse matkama või tartu maratonile või miskit!!!
VastaKustutaKaur, kui minu mälu nüüd ei peta, käisin ma viimast korda siis kui Sina mõistuse häält kuulasid ja koju jäid - 2011. arvasin, et tuleb lihtne kuuetunnine nauding, sest sõidetud oli sel talvel minu kohta palju(ligemale 500km, enamus sellest klassikat) tegelikult oli ligemale 8 tundi suremist ja läbi aegade kõige raskem sõit. hommikul stardis oli vist -25.
VastaKustutasuusad määrisin ise ja panin täiega puusse kuid see selleks.
peale TRM'i olin vahelduva eduga pea pool aastat hääletu kusjuures väga vastiku kõrivaluga ja sügisel sain laksaka kätte kohe kui väljas temp veidikene alla 15st celsiust langes. järgmine talv olin 2 või kolm korda lühema perioodi vältel hääletu ning ilgelt vastiku valuga häälepaeltes ning kuskil sealkandis.
sa tunned ära kõripõletiku kui sa selle saad, võid kindel olla.
eelmine talv oleks juba natuke võinud suuskama minna, aga pole enam seda himu.
Sinuga jooksma.... eeee... Aitäh, aga ma tean kui kiiresti Sa jooksed(ma jälgin Su blogi) ja mina sinu kannul püsida ei suudaks :)
Udupea, ma ei kuula iialgi mõistuse häält, 2011 käisin ma tartu maratonil täiesti ära - loe siit ja siit - aga see selleks. V.v. naine, mu arust pole vaja end sundida asjadeks, mida pole vaja. Kui suusatada ei meeldi, siis ära suusata, vaid tantsi või seksi end võhmale, ühesõnaga, naudi!!! Ma küll narrin jõudumööda kõiki, kel ei meeldi päev otsa mudas aeleda (mu oma järgmised plaanid on taok ja libahunt), aga no tegelt on igaühe oma asi, mille peale ta käima läheb.
VastaKustuta