Unistused

Ühel suvel elan ma maikuust oktoobrini ühes kiviaia, väikese seest tumeda maja, valgete taldrikute ja väga selge kaevuveega kohas, kus pole mitte kedagi teist, kuhu keegi ei tule isegi külla. Maja juurest viib mõnus jalgsikäigu ja rattasõidutee (s.t. MITTE mingi kuradi kivine kruusakas vaid midagi metsaraja sorti) ümbruskonda, kus võrgustikuna voolab laiali veel palju samasuguseid teid veekogude, põldude ja metsa vahele.
Aias on marjapõõsad, ma saan teha herne- ning porgandipeenraid ja võib-olla isegi veidi kartulit maha panna. Majas on elekter ja küllaga küttepuid, pistik arvuti jaoks ja naabruses keegid, kellelt saab osta liitrikaupa piima ja kuuekaupa mune, aga kes ei taha seepärast mulle veel midagi niisama anda, külla tulla või väraval juttu puhuda.
Taevas on külmroosa ja kauge, öö on laskumas, ma jalutan seal veel päevasoojade kiviaedade vahel, korjan vägeva pihutäie lilli kaasa, panen kodus klaaspurki ja magan natuke liiga lühikeses voodis lillelõhnas krõpspuhaste linade vahel, sellal, kui rukkirääk räägib väljas omaette kõige kauni jäävusest - ja selle paratamatust ühetoonilisusest.

Ma teen selle peo. Kus on palju ruumi ja piisavalt hämarust, tantsukoht ja -muusika. Samas ei lämmataks see tantsuasi võimalust vestelda, mängida, süüa,  kõigeks on olemas oma temaatiliselt kujundatud toad või nurgad või nišid. Inimesed kuidagi maagiliselt jaguneksid nende vahel ära ning kõik leiaks endale seltsi ja tegevust ja keegi ei jää liiga purju.
Kel on unelemishetk, võib minna ka välja ja seal ei ole mitte kurje naabreid, vaid sihuke üüratu avastuste aed nagu Isevalitsejal, elavate piltidega, kuhu võib haakuda või mida ise alustada, üksildase unistava viiulimängija ning väikeste purskkaevudega, mille äärel ajuti kõõluvad vahuveiniklaasiga vehkivad haldjad ja mängivad kaarte.
Muidugi on seal ka väikesed lauad laterna ja raamaturiiuliga ning nagu tõelisele peole kohane, saaks sealt aiast ka üllatusi otsida ja võrkkiiges kiikuda ning ükski sääsk ei lendaks, soojast ajast hoolimata, sest neil kõigil on puhkepäev.
Väsimuse puhul saaks alati minna teise majja magama, aga mitte enne, kui oled läbinud aia, kus spontaanse õhulise õhina mõjul kutsutaks iga möödujat mitu korda oma ringi, endaga tantsima, pimesikku mängima või kuud vaatama, õnneloose otsima või filosoofiast vestlema.

Päike loojub pöörase kulla-ja apelsinioranži möllus, taevas tõmbub ühest imelisest seisust teise, ja mina jooksen väljas head siledat rada niimoodi, et ükski auto ei mürise ja kordagi ei jää ma kõige ägedama taevaosa poole seljaga. Ükski mets ega majadeblokk ei jää minu ning loojangukülluse vahele, ja ma jooksen ja jaksan ja jaksan ja jaksan.

Talv. Metsas ajamas metsasolemise asju, näiteks matkal. Tuisk. Külm. Mingi osa seltskonnast väsib ära ja läheb koju. Mõni teine kaob niisama, arusaamatutel põhjustel.
Ülejäänud, näiteks mina ja kaunis noormees, kogunevad ja üritavad aru saada, kus nad täpselt on ja mis nüüd saab. Telefonil levi loomulikult ei ole,  poole reieni ulatub kohev lumi, sumpad nagu poolearuline tähesäras taeva all läbi metsa kompassi, viletsa liiga väikeses mõõtkavas kaardi ja mittetöötava gps-i ebamäärse abiga.
See noormees, kellega koos see kõik aset leiab, ei paku, et kannab sind kätel või midagi muud sellist, ega tee ka üleolevaid tähendusi, kui sul on vaja viis minutit hinge tõmmata.
Sa tead, kuhu te jõudma peaksite, vähemalt enam-vähem, vähemalt loodad. Peale pikaajalist sumpamist jõuate sihtpunkti kohale, sa ei juhtinudki teid sohu. Sihtkoht on miski RMK majake, tühi ja kinni tuisanud. Kaevate end ukseni välja, see avaneb, ellujäämiseks tuleb tuld teha.
On tõesti ilgelt külm, aga puud on kuivad ja ahju kõrval valmis.
Tuisk tugevneb ja kompass ning kaart ei tundu päris selgetena küsimustes, kuhu suunas minna, et tsivilisatsioonini jõuda.
Väljas on puuriit ja sees kirves. Te küll proovite, ent hoolimata pikemast rühmamisest valgel ajal selgub, et te ei saa sealt enne turvaliselt minema, kui tuisk lakkab.
Aga see kestab päevi.
Puid on ja üha väiksemateks ühikuteks jaotatavat toidumoona hädapärast siiski ka.
Ja siis te räägite. Igasugustest asjadest. Ja liibute öösel üksteise ligi.