Tuul pööras, sügis suudles ja raske on olla hea

Poeglapsel homme sünnipäev, täna siis vaja mingit sööginänni kooli viia ja klassis ringi pakkuda.
Mõtleb väga naine eile, et kommide asemel teeks õige ise küpsiseid (ma teen häid küpsiseid, selliseid krõbedaid ja pehmeid, võimaitselisi ja muredaid).
Mõtleb, et teeb siuksi spetsiaalhäid. Vahel teen ju ikka valge suhkruga ka, sest rott, aga teeb siis seekord korralikult pruuni melasssuhkruga ja üldse täiuslikult retsepti järgi. Ja siis veel natuke mandleid ka lisaks.

No teen siis. Veedan eile sellega üle poolteise tunni. Pätsin aga taignakuulikesi, laon ahjuplaadile ja üks pann ahjust välja, teine sisse, tšahh ja tšahh.
Laotan valmistooted mööda kööki taldrikutele jahtuma laiali, et nad kuumalt üksteise peale panduna lössi ei läheks. Siis otsin karpi, kuhu õige kogus sisse mahuks ja mis samas viisakas ja koolikõlbulik välja näeks.
Leian karbi.
Laon küpsised karpi, lugedes ära 12 ja paigutades siis ülejäänud lugematult, sest 12 küpsist oli selgesti alla poole karbi ja kokku oli vaja 26, täis karp peaks niisiis kindlasti üle nõutava hulga olema.
Siis hakkan kõhklema, et äkki sai vähe, võtan uuesti välja, loen üle.
Tõesti, oligi üle 26 küpsise, aga ülejääk on igatahes parem kui puudujääk ja las läheb siis varuga. Panen küpsised karpi tagasi, kaas ei taha enam kinni minna. Võtan välja, paigutan ümber, ikka kaas peale ei lähe. Võtan välja, paigutan ümber, natuke vajutan, siis sulgub ka kaas. Olgu, jee, valmis.
Kilekott karbile ümber. Karp kilekotis lapsele kotti.
Meenutan talle hommikul ka veel, et kuhu panin. Et seal sahtlis on ja õpetajale pakkuda esimesena, onju?

Ja loomulikult unustas ta koolis ära, et tal mingi küpsised kaasas on!

Sellest tulenevalt vaatan hetkel maailma veidi kibestunult.

Lisaks sain pahandada Tütarlapse klassiõe emalt, sest kui tema ei luba oma lapsel haigusehirmus ujuma minna ja mina teen ujumisega sünnipäeva ja tema laps siis hüsteeritseb, et tahab ka ujulasse koos teistega, on see nagu... minu viga kuidagi?
Ta on üsna sümpaatne naine enamjaolt, et selge oleks. Lihtsalt kuidagi väga murelik terviseküsimustes.

Vaatan maailma niisiis ka veidi üleolevalt ja jahedalt, lisaks kibestumusele. 

Nende emotsioonide kütkes siis edasine postitus:
olen juba mõnd aega olnud üsna ebakindlal pinnal oma armuasjadega.

Ühest küljest tahaks väga olla hea ja tark inimene. Teisest küljest tahaks ka väga ise õnnelik olla.
Ühest küljest ma tean, et alati on kõigil tunne, et nemad annavad rohkem ja panustavad rohkem ja üldse. Teisest küljest ma ei näe, mida siis mina ikkagi omalt poolt kaotaksin koos selle suhte kaotamisega - v-o ehk vaid võimaluse ühiste sõpradega iga nädal koos lustida.
Ühest küljest tahaksin vaadata tulevikku ja leppida selle nimel ebakohtadega. Teisest küljest ei ole tulevikku vaatamine minu puhul end kunagi ära tasunud.

Ma ei ole see inimene, kes investeerib tasakesi ja kõhu kõrvalt kokku hoides oma sääste. Ma olen inimene, kes peab võimalust, et pank läheb pankrotti, inflatsioon sööb raha väärtuse või ma ise saan üheteistkümne kuu pärast lennukist langeva jäätunud kuse kamakaga pähe ja suren, piisavaks põhjuseks, et nautida tänast ja muretseda kolmekümne aasta pärast saabuva aja pärast kolmekümne aasta pärast. 
Kui ma hakkaksin täna tegema otsuseid pinnal "aga mis saab kolmekümne aasta pärast", ajaks mure kõigi võimalike halbade asjade pärast, mis selle aja jooksul juhtuda võivad, mind nii murelikuks, et tänase nautimine osutuks võimatuks, ent midagi ratsionaalset tuleviku heaks ikka tehtud ei saaks. Võimalikke hävinguid oleks nii palju, et kõiki ohjata oleks võimatu, aga ma ei ole võimeline otsustama, et vot, jäätunud kusega pähe saamise vältimiseks rauast vihmavarju kandmine ei ole otstarbekas, aga 5% sissetuleku kõrvalepanemine oleks.

Ühest küljest on nii, et keegi pole ideaalne ja armsam on mul ju siiski väga sümpaatne inimene ja puha, tahab lapsi, teeb süüa ning silmad, nina ja õlad vastavad mu esteetilistele nõudmistele ülihästi.
Teisest küljest on ka naa.

Üsna suur osa minust tahaks enda kiiresti lahti rebida ja ära joosta. Mida rohkem leevike püüab, seda rohkem tahaks.
Aga siis on ka mõistus, mis küsib: "Miks sa niimoodi tunned? See, et püütakse, on ju hea?!"

Täna rääkis üks mu vingetest kursaõdedest (meil on kursus lahedaid naisi täis) praktikumis loo, kuidas tema rase sõber oli palunud mehel oma varbaküüned ära lakkida - sest noh, ta ise ei ulata ju. Mees hakanud vastu ajama ja põlglikke häälitsusi tegema, sõber solvunud, kõndinud toast välja ja läinud duši alla.
Kui ta duši alt välja tuli, istunud mees nukra näoga diivanil ja lakkinud oma varbaküüsi.
Mis on ju üleni lahe, tegelikult. Ja üleni awwwww ka. Püüdmine ei ole paha.

Võib-olla, kui ma ise rohkem püüaksin udusuletunde tagasituleku poole, ma ka jõuaksin selleni. Lihtsalt ma ei taha enam eriti, ja raske on end mõistusepõhiselt selleks sundida ka.
Vbla on see ka lihtsalt tunnistus mu iseloomunõrkusest. Lõpuks: oli ju kohe näha, et tal on hallid silmad ja liivakarva juuksed ja et ta on see, kes ta on. Kuidagi alatu on seepärast siis nüüd minema kõndida. Vähemalt ühest küljest võttes on ju nii?
Teisest küljest jälle: teate, et ta isegi ei loe seda võrgupäevikut, kui ma just ei saada talle linki mingi postitusega ja ei nõua, et seda peab lugema? Sest tal on üsna ükskõik, kes ma olen; talle täiesti piisab sellest, et noh, naine, üks pea, kaks tissi, viljakas eas - teeme pere.
Aga mulle ei piisa sellest, et talle sellest piisab.

Ahh.... küll meeldiks, kui saaks nüüd kuidagi sujuvalt ja soojalt vabaks, kaotamata tunnet, et olen hea ja tark inimene. Ja endakujulisi veriseid haavu kellelegi rindu jätmata.
Aga ma kardan, et niimoodi ei saa.