Nälja-aastad e. sunnitöö

Ausõna, ma tegelikult tahaksin kirjutada midagi mõistlikku.
Täpsemalt vootegevustest, eluvoost, voogamisest ja sellest, kuidas kohustused ei lase vool tekkidagi ja mu elu on praegu nagu legodest ehitamine, teades, et kõik lõhutakse öösel ära ja hommikul alustad otsast. Iga tegevus on nagu järgmine legotükk, mis paigale panna, ja hulluksminemise vastu aitab see, et ei vaata paigalepanemist nõudvate tükkide kuhja , vaid mõtledki ainult järgmisele tükile.

Aga kahjuks olen liiga väsinud, et mingit artikuleeritud juttu ajada, nii et jääb kirjutamata.

Mu ainus natukenegi voogav aeg on õhtul pärast toiduvalmistamist ja enne voodisseminekut, ja seega on raske magama saada. Sest homme on jälle need kuradi legod terve päev otsa ja nii mõnus on samas tunda, et nokitsen üht ja teist, loen mingit artiklit ja kuus võõrast blogiposti järjest, lobisen võib-olla skaibis ka, ja see on Minu Aeg, kasutamiseks nagu tahan.
Magada on ka mõnus, muidugi, aga ma ei tea magamise ajal tihtipeale, et ma magan, ega saa seda seega vabadusena nautida.
Niisiis suren väsimusse. Üsna aktiivselt ja progressiivselt.

Kui ma varsti ei omanda mingisugustki vabadust, võimalust ise oma aega kontrollida ja voolama lasta, hakkan jälle suitsetama ja suren hoopis sellesse.
Ma ei suuda elada niimoodi, viimseni tõhusaks ja plaanikohaseks moduleerituna.