Tee

... ja ma mõtlen, et lugedes kokku kõiki neid röövitud tõldu ja sadulast kistud mehi, ehmunud prouasid ja nende pehmeid kehi, kuule, valatud vere kruusitäisi ja kuuma päikese käes varitsetud tunde, mööda laupa voolanud higiliitreid ja noateritamise siuh-siuh helisid, tundub, et see arv saab liialt suur, et mahtuda ühte elusse, ühe naise pihkudesse ja mõtetesse.
Arme, haudu ja musti lõkketa öid püüan ma kokku lugeda, kuid iga kord kaotan järje.
Kõike saab rohkem, kui meeles pidada jaksan - kas see tähendab, et seda oligi lõputu arv?
On siiamaani lõputa arv?
Kuidas saab olla arme mu kehal lõputa arvul ja arme mu mõtteis lõputa hulgal, kui ma ometi pole isegi kuigi suur? Vahel surun iseend rusikasse ning kaon sinna täiesti ära. Surun mälestused rusikasse ja neist saab vaid õhuke higikord, ei midagi, millesse küüsigi vajutada annaks, et valu kägarasse pressida ning lömastada, endast eemale heita.
Vahel püüan leida iseennast, leida teda kellenagi, kelle tegusid ja mõtteid mingi järjepidevusega jälgida saaks, kuid kaon endal käest, kaon endal käest nagu raha, iha või lapse lõhn, kelle ise sünnitasin, ise vastu võtsin ja ise kiriku ukse taha jätsin.
Päike lõõskab, tolm ja lõikehein muudavad õhu karedaks, aga lõhnavaks. Leian oma kaheksa puuga salu, vana tuttava kivi ning niiske koha liivas, libisen nende mustade tammede varjus sadulast ja surun näo hobuse kaela, kellele ma nime ei anna. Ta on soe ja elus ja lõhnab veel magusamalt kui õhtu ning päikeseloojang.
Kui see ratsu sureb, kriisates ja maad oma eluverega läbi leotades, ma ei leina, vaid valjastan uue. Olen teinud nõnda juba lugematuid kordi. Teen veel ja veel.
Aastad mu ees ja järel tõusevad ja langevad samamoodi kui tee punane tolm, ja mina olen ikka veel siin. Vahel küsin neilt aega, ostes külast või linnakesest nööri, viksi ja moona, aga kuud ja aastad tunduvad nende sõnades vilkuvat edasi ja tagasi ning mul on ammugi segi, olen ma kolmkümmend seitse, viiskümmend seitse, kakskümmend seitse, või seitseteist.
Päike tõuseb ja loojub, kõrbeharakas naerab ning öö valgub must mööda ja läbi kui terasse hõõrutud õli.

Võib-olla olen ma neetud, surutud püsima aega, mis ei liigu tuulena edasi, vaid voolab ringiratast nagu veri soontes.
Aga võib-olla pole see lugematu arv kõike ikka veel kõik ja minu aeg tuleb, kunagi, kui kõik saab tehtud ja valmis.
Ja tuleb ta siis valges kleidis tüdrukuna, püstol käes ja hülgamissüüdistus huulil, või silmuse, või kotkana, kelle turjal söösta taevasse ja leida endale koht päikese südames - seni kuni ta tuleb, teritan ma nuga ja higistan Kollaste mägede varjus ja valan verd kannutäis kannutäie järel, sest see on minu tee.